Kuulasin täna Vikerraadiost "Eesti lugu. Äratulek Fosforiidisõja rahvaalgatused".

Suur äratundmine oli.

Meenusid selgelt asjaolud, et kuulsa Fosforiidisõja tegelik sisu oli soov säilitada eesti keel ja kultuur, võidelda eelkõige meie maa ja varade (ka maavarade) säilitamise ja hoidmise eest tulevastele põlvedele - ihalus omakeelsuse, Eesti OMA RIIGI järele.

Äratundmine selles, et just EKRE mängib nendel samadel geneetilistel pillikeeltel, mis meie rahva hingeharfil tooni andvaks on.
On olnud juba inimpõlvi ning on seda ka edasi. Need keeled on võõrkeele pealetungi taunimine, koloniaalmajanduse vastasus, migratsiooni vastustamine ja sisuline globalismivastasus, milline meie rahva soove ei näe, ei märka, ei arvesta, need paksunahaliselt kõrvale lükkab.

Neid pillikeeli ei oska mängida mitte ükski parlamendierakond peale rahvuskonservatiivide.
Isegi kui aegajalt mõni valetoon orkestris kõlab, ei muuda see tervikkõla helivoos.
Poliitilist muusikat tundev inimene saab sellest tõenäoliselt aru.

Ka täna pole selles osas midagi muutunud.
Pole muutunud rahva tahtes ja soovis.

Muutunud on aga see, et peavoolupoliitika on SELLEST IHALUSEST e. rahva tahtest taandunud. Eestit juhitakse vastupidises suunas juba paarkümmend aastat. TÄIESTI vastupidises suunas.

See, liberalismi lipu all toimuv suund ignoreerib koloniaalmajanduse teadvustamist ja soodustab seda nii taristute kui suhtumisega. Isegi valdav ja euroliitlik rohepesupoliitika on üles ehitatud seda suunda toetavana.

Liberaalne peavoolupoliitika soodustab jõuliselt võõra kultuuri ja keele pealetungi. Väidetavalt üksikisiku heaolu nimel, mis on aga fiktsioon ja sisult hukatuslik sotsiaalsele keskkonnale.

Oleme jõudnud sinna, kus Tallinna ülikoolide asemele "tekivad" läänelike tootmiskoondiste ja aktsiaseltside nime meenutavad "TalTechid", kaubanduspindadeks on Mool-Of-Tällinad ning bensiini ostetakse Söököl-Keides.

Võsajänkilik estinglish on OK ning valitsevaks kõnekeeleks juba lastemaailmas, mürsikutest ja noortest rääkimata. Samas pole isegi eestikeelset ülikooli kursust võimalik enam EESTI VABARIIGIS lõpetada kui inglist ei oska. Eesti teaduskeel mandub ja sellega koos eesti teadus.
See on suund, mida liberalistlik peavoolupoliitika kaitseb.

Rahvast ühendavate püsivate väärtuste asemel on valitud individualismi rõhutav pealekaebamise ja hiiliva luuramise süsteem, kus potjomkinlikult põletatakse neid sildu, mida mööda liberalism valitsema tuli. Seda ilmselt selleks, et "vana ja vastik" traditsionalism ning konservatism neid teid ei kasutaks rahva teadvuse äratamiseks.

Ühiskond on täis aga kiusu kõige ürgsemate väärtuste vastu - õigus olla laps ja lapsepõlves, õigus olla mees ja naine, õiguse vastu laulda mustlaslaulu või lugeda lapsele voodiserval seikluslugu vaprast tüdrukust ja tema isast, neegrite kuningast.

Mees- ja naissugu on omavahel riidu aetud ja põrnitsevad teineteise poole umbusklikult. Romantismi säde hakkab tuhmuma kottriiete ja räbaldunud teksaste roostetanud lukkude vahele. Au sees pole naiselikkus ega mehelikkus vaid neid kategooriaid lausa taunitakse.

Lapsed on aga suisa poliitikasse kistud. Viimane asjaolu tuleb liberaalide plaanist haarata oma ideede edasikandjate hulka kõige kergemini mõjutatav osa inimkonnast.

Meile on vist vaja uut fosforiidisõda?
Piisaks aga ehk rahvale TEGELIKU hääle andmise õigusest poliitikas e. otsedemokraatlike meetmete rakendamisest, kus rahvale antaks seaduse algatamise/tühistamise õigus.

Paul Puustusmaa