Brüsseli kius Poola rahva ja riigi suunas on viimastel päevadel saanud tugevasti valgustatud meie erinevate ajakirjandusportaalide kaudu.
Peamine vahe on neil vaid selles, et liberaalsed häälekandjad kiidavad Brüsselit ja mõistavad Poolat hukka, et toetada uus-euroopalikku vasak-globalistlikku maailmavaadet.
Konservatiivsed, alalhoidliku mõttelaadiga inimesed ja traditsioonilise Euroopaliku kultuuri pooldajate väljaanded, sealhulgas erinevad sotsiaalmeediakanalid toetavad poolakaid ja kiruvad revolutsioonilist ning neoeuropismi õiguskultuuri evivat Euroliitu. Sajatatakse sajatusi nii Euroliidu komissaride (komisjonide juhtide) kui ka Euroopa Kohtu suunas, mis vasak-liberalismi burka all ebamõistlikke ning mittemõistetavaid otsuseid üha rohkem ilma peale laiali pritsib.
Suureks, miljoni euro küsimuseks on see, kas Euroliidu õigus on ülemuslik liikmesriikide põhiseadusest? Kas konkreetse riigi kõrgeim alusakt on mõjult eelisseisundis Euroliidu normide osas või on riigid ikkagi vaid osariikide staatuses ja iseseisvus sedavõrd ära nuditud, et kohalikud põhiseadused on saanud provintsiakti tunnused ning Euroliit oma käsulaudadega on alati neist üle.
Teisisõnu, kas vastuolude korral on riigi PÕHISEADUS tugevam kui EL-i organite mistahes otsused.
See miljoni krooni küsimus puudutab ka meie hertsogiriiki, sest teatavasti on erinevates Eesti institutsioonides, rääkimata inimeste peadest, üldlevinud arvamus, et EL õigus on ülemuslik Eesti põhiseadusest.
Kuid kas see ikka on nii?
Selge on muidugi see, et Euroopa Liidu föderaliseerimise tuhinas sellist teadmist on meie inimestes kultiveeritud küll ja veel. Globalistlikud ja liberaalsed ringkonnad teevad omalt poolt kõikvõimaliku, et sellist teadmist meie inimestes kasvatada ja vähendada usku Eesti riiki, tema otsustamisvõimesse.
Pole ju tänapäeval tavaks mõelda oma riigi rippumatusele, tugevatele euroopalikele kultuurijuurtele või riigi kõrgeima kohtuvõimu väärikusele.
Täna toetavad liberaalid otsustamisõiguse äraandmist Brüsselile - mida rohkem ära anda, seda lihtsam. Tugevad euroopalikud kultuurijuured on hüljatud ja asendatud uuseuroopalike väärtustega, millised on suures osas naljakad, et mitte öelda napakad ning valgusaastate kaugusel päriselt Euroopa kultuuri alustaladest - rooma õigusest, kristlikust eetikast ja antiiksest esteetikast. Siinjuures pole vaja üldse enam mainida klassikalist loomuõigust, mis läbi looduse ja loomulikkuse on ehitanud meile teed tänasesse päeva ja loonud pärandi, mille vilju ekspluateerides uuseuroopalikke väär-väärtusi hetkel sootsiumis kasvatatakse.
Aga tagasi peaküsimuse juurde, mis puudutab muuhulgas just meie riigi kõrgeima kohtuvõimu väärikust ja põhiprobleemi - KAS EESTI PÕHISEADUS ON EESTI TERRITOORIUMIL ÜLEMUSLIK EUROOPA LIIDU ÕIGUSAKTI SUHTES?
Kui on, siis Eesti kõrgeim kohus Riigikohtu näol on meie kõige otsustavam distants õigusvaidlustes ja ta ei pea tuge otsima Euroopa Kohtu kohtunikelt või kohtuotsustest. Samuti ka Euroliidu aktidest, millised pole Eesti parlamendi poolt kooskõlastatud ehk omaks võetud. Ja see kokku on juba riikliku iseseisvuse küsimus, iseotsustamise ning rahvusliku ja riikliku väärikuse küsimus.
Siinjuures on vaja kohe mainida, et enamus meie kohtunikest on seisukohal, mida peegeldavad selgelt Eesti kohtuotsused, et Euroliidu aktid on meie õigusest tähtsamad e. teisiti öeldes - Eesti põhiseadus on madalam Euroopa Liidu õigusest.
Seda seisukohta illustreerib hästi Poola poliitiku, Euroopa Parlamendi liikme Patryk Jaki (https://en.wikipedia.org/wiki/Patryk_Jaki) poolt sotsiaalmeedias avaldatud infogram riikidest, kes on omaks võtnud allumise Euroopa Liidu õigusele (sinised) ja riikidest, kes peavad oma põhiseadust kõrgemaks Euroopa Liidu õigusest (oranžid).
Ülajoonisel viidatud asjade kulg on loomulikult kurb, oma riigi väärikuse ja iseseisvuse pooldajate jaoks häbistav, eesti õiguskultuuri jaoks traagiline.
Aga kas ikka on nii ka tegelikult nii? Kas Eesti põhiseadus ei ole meie riigis kõrgeim õigusakt? Kaalume seda seisukohta.
Minule kui juristile tundub, et meie õiguskorra raames käib hetkel tõsine sõda kahe koolkonna vahel. Lähtub see sõda põhiseaduse tõlgendamise metodoloogiast (objektiivse ja subjektiivse tõlgendamise teooria e. elav õigus vs. seadusandja tahe) ning maandub teise otsaga sinna, mida on kirjeldanud õigusteadlane, riigikohtunik, Tartu Ülikooli külalisprofessor Ph.D. Jüri Põld.
Tema sõnul on siis ühel juhul Eesti õigusaktide sisu mõõdupuuks EL konstitutsioon (materiaalses mõttes) ja sellega kooskõlas olev EL teisene õigus. Teisel juhul on Eesti õigusaktide sisu mõõdupuuks Eesti konstitutsioon (materiaalses mõttes).
Siin ka Jüri Põld on sunnitud Expressis verbis tunnistama, et nende lähtealuste rakendamise piirid pole vist lõplikult selged. Jüri Põld kaalub eelkõige oma arutelus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamise võimalikkust erinevatest aspektidest.
Ebaselged on need õiguse rakendamise piirid mitte ainult Eestis vaid ka Euroopa Liidus, mida iseloomustab hästi ülaltoodud Patryk Jaky infogram.
Mina põhiseaduse subjektiivse tõlgendamise teooria range pooldajana olen Euroopa Liidu õiguse seoste küsimuses Eesti õigusega saanud asjadest aru sellisena, et tulenevalt meie liitumistingimustest ja eesti rahva poolt antud tahtest, oleme me soostunud riigi tasemel Eesti õigusaktide kokkupuutel EL õigusega kahte moodi. Kõigepealt otsekohalduva määrusega, mis on väga halb praktiline õigus, kuna see on meile tervikuna siduv ja pole meie tahte poolt mõjutatav. KUID ometigi ei tohi see määrus vastuolus olla meie kehtiva põhiseadusega, sest rahva poolt antud mandaat Euroopa Liiduga liitumisel ütles sõnaselgelt, et Eesti põhiseaduse alusväärtused prevaleerivad meie riigi territooriumil.
Teine võimalus võimaldab Euroliidul nõuda meilt õigusakti vastu võtmist direktiiviga, mis on justkui juhend meie seadusloojatele. See ei tähenda sõnasõnalist asjade ülevõtmist. Enamgi veel – meil on õigus luua soodsamaid tingimusi, kui näeb ette Euroliidu direktiiv. Euroliidu direktiivi peamine mõte on selles, et suunata liikmesriike reguleerima ühtset turgu käsitlevaid õigussuhteid, millised on Euroliidu arvates arenenud edasi ja siseriiklikud vastavad regulatsioonid on ebapiisavad. See ei tähenda uue õiguse kehtestamist vaid olemasoleva täiustamist ja instruktsioone e. soovitusi meie seaduse loojatele.
Ühine majandusruum – see on olnud ju algselt Euroopa Liidu põhiidee, millest kahjuks see monstrum on tänaseks eemaldunud ja eelkõige oma komberuumi dikteerimisega liikmesriikide jaoks. Sealt ka viimase aja suurimad sotsiaalsed lõhed Euroopa Liidus.
Eeltoodust on kõige tähtsam see, et ükski Eesti territooriumil toimiv regulatsioon ei tohi olla vastuolus kehtiva põhiseadusega ning see asjaolu omakorda viib meid ringiga tagasi Eesti sisese juristide erinevate koolkondade kakluse juurde, mis on seotud õiguse tõlgendamise ning selle rakendamise juurde, kus kandvaimaks sambaks on õiguse subjektiivne või objektiivne tõlgendamine.
Euroopa Liidu õiguse osas on hetkel just nii nagu on ja meie rahva võimuses on olukorda muuta, kuid seda vaid rahvahääletuse kaudu ja kehtivat põhiseadust muutes.
OLULINE on rõhutada, et Euroopa Liitu kukkumine sai teoks rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadusega 2003. aasta 14. septembril (PSTS), mille § 1 ütleb, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest ning mille § 2 sekundeerib eelnevale sõnastuses, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.
Ka Eesti Riigikohus on oma 12. juuli 2012. aasta otsuses (ESM lubatavus) muuhulgas sedastanud, et PSTS § 1 lubab Eestil kuuluda Euroopa Liitu tingimusel, et Euroopa Liidu alusleping – see, millega me 2003. aastal liitusime, on kehtiva põhiseadusega kooskõlas. Samas ei ole Riigikohtu hinnangul PSTS volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti pädevust Euroopa Liidule. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidualuslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessija sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive.
Ja nüüd – NB! Riigikohus rõhutas, et kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping võialuslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust.
Meie põhiseaduse kehtivuse ning ülemuslikkuse küsimuses on paslik tuua ära mõne nädala tagune päev Riigikogus, kui Henn Põlluaas (EKRE) küsis riigikogu puldis rahvasaadikutele aastaülevaadet andvalt õiguskantsler Ülle Madiselt seda, kuidas suhtuda sellesse, et kõik Eesti esindajad peale EKRE liikme Jaak Madisoni tunnustavad vastuvaidlematult Euroopa Liidu õigust kõrgemaks Eesti Vabariigi põhiseadusest.
Riigi õiguskantsleri vastuse lühikokkuvõte oli järgmine – keegi pole ära muutnud eesti rahva tahet Euroopa Liiduga liitumisel, et kehtivad (loe: on ülemuslikud) Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted.
Järelikult Eestist pärinevad Euroopa Liidu poliitikud, peale Jaak Madisoni, tegutsesid asjatundmatult ning meie riigi ja rahvuslikke huve mittejärgivalt. See omakorda on mõttekohaks valijatele järgmiste valimiste tarbeks.
Mis on kogu eeltoodu lõppjäreldus?
Ikka see, et Eesti põhiseadus on meie riigi territooriumil ülemuslik!
Ainsaks küsimuseks jääb see õigusfilosoofiline dilemma, kuidas õigusvaidluse korral tõlgendada mõnda Euroliiduga liitumislepingus, mille Eesti allkirjastas 16.04.2003, olevat tingimust, õigust või kohustust. Kuid minu kui subjektiivse tõlgendusteooria pooldaja kindel seisukoht on see, et tõlgendada saab selliselt kuidas vastavat kohustust mõisteti just ja ainult sellel ajal, kui anti oma allkiri nõustumise kohta aastal 2003.
Eesti põhiseadus aga võeti rahva poolt vastu aastal 1992 nendes arusaamistes, mõistmistes ja rahva tahte alusel, mis inimestel oli 1992. aastal.
Aga kui arusaamad peaksid muutuma, õigussuhted vajaksid muutmist, siis tuleb sellest rahvale selgelt ja arusaadavalt teada anda õigusaktide kaudu, mitte aga keerutada läbi hämarate tõlgenduste ja juristide salakeele vahendusel kohtulike salakambrite sajatuste saatel.
Õigus ei ole browni liikumine. Ta ei ole ega tohi olla kaootiliselt ekslev osake inimeste maailmas, mida saab kord ühtepidi mõista ja siis vajadusel teistpidi, päevapoliitiliselt, sotsiaal-dogmaatiliselt… see rada viiks õiguslikku nihilismi.
Paul Puustusmaa