Jaapanlased teatasid suht äsja, et Venemaa on Kuriili saared okupeerinud.
Nii see on. Eesti oma idaterritooriumite okupatsioonist ei räägi või teeb seda äärmiselt tugeva sordiini all. Hirm ja väärikuse puudumine kannustab sellist tegevust.
Tuleb nõustuda Konservatiivse Harjumaa FB lehel tooduga, et jaapanlastel jagub sirgeseljalisust ning meelekindlust.
Erinevalt Eestist ei kipu nad Venemaale kaenla alla pugema ja pakkuma venelastele uut piirilepingut, millega okupeeritud alad Venemaale kingitakse.
Eestlaste seis on oluliselt halvem. Olemata Venemaaga isegi sõdinud II Maailmasõjas, siiski okupeeris ja seejärel inkorporeeris Venemaa 5,2% Eesti riigi aladest (Ingeri- ja Petserimaa). Kahjuks on Eestis vaid üks erakond parlamendis, kes on kindlal seisukohal, et vene okupatsiooni all olevad alad tuleb vabastada ja mingit kinkelepingut (nn Mihkelsoni-Paeda pakt) uue piirilepingu näol pole Eestile vajalik. Meil on kehtiv piirikokkulepe Venemaaga loodud just Tartu rahuga (1920) ja selle alusel on piir Venemaaga tsementeeritud ka kehtivas põhiseaduses (§ 122). Lisaks on seal ära toodud, et teiste riikide ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega on kokku lepitud muud piiriküsimused.
Maikuu esimesel töönädalal hakkab Riigikogu suur saal arutama rahvuskonservatiivide (EKRE) ettepanekut valitsusele sammude astumiseks, et lõpetada õhus rippuv määramatus ning kohustada valitsust astuma reaalseid samme uue piirilepingu pealt oma allkirja tagasivõtmiseks nagu seda on kord juba Venemaa teinud.
Siin on kahjuks teada erinevate teiste parteide seisukohad ja taas tuleb märkida, et EKRE on ilmselt üksikuks rüütliks.
Ilmselt on Isamaa selles küsimuses neutraalne. Sotsialistid, Keskerakond ja Reformierakond on vastu.
Vastuolijate peamisteks argumendiks tuuakse see, et allkirja pole vaja tagasi võtta, riigikogu nagunii hetkel ei ratifitseeriks seda lepingut e. Eesti sõbralikku pakkumist Venemaale. See seisukoht sarnaneb Keskerakonna ja Venemaa võimupartei lepinguga mis samuti oli aastaid nn "külmutatud" seisus. Teisalt tähendab see muidugi olukorda, et kohe kui vaja on võimalik protsess taaskäivitada ilma suuremate vaevusteta.
Samuti tuuakse argumendiks see, et leping ju ei kehti, sest pole riigikogu poolt ratifitseeritud ning peamine - rahvusvaheline õigus ei näe ette võimalust allkirja tagasivõtmiseks juba alla kirjutatud lepingult. See viimane väide on seda kummalisem, et Eesti-Vene uuelt piirileppelt on Venemaa varasemalt oma allkirja tagasi võtnud ja Eesti pool on seda sammu ka õiguslikult tunnustanud, sõlmides seejärel Venemaaga uue piirileppe.
Kuid kõige selgema aspekti vastuolijate keeldumise põhjustest tõi riigikogu väliskomisjoni istungil välja Eerik-Niiles Kross. Ta ütles, et mõistab konservatiivide soovi ja toetaks seda, kuid ei saa, sest ei taha sõda Venemaaga.
See on tõsine point - hirm barbaarse Venemaa ees.
Kuid mina väidan, et just nüüd on õige aeg ja paremat aega selliste sammude jaoks ei pruugi tulla päris pika aja jooksul.
Peamine on aga see, et Eesti peab hetkel tegema kõikvõimaliku, et barbaarse ning revanšistliku Venemaaga poleks võimalik teha järeleandlikut kokkulepet, millega:
a - kiidetakse heaks ja legaliseeritakse Venemaa vallutuspoliitika tulemused Eesti suhtes ja julgustaks Venemaad jätkama vallutustega täna ning edaspidigi. Ühtlasi antakse märku Venemaale, et agressiivne vallutuspoliitika on 100% edukas alati. Piisab vaid mõnedkümned aastad oodata, küll siis ohver ise vabatahtlikult tema küljest rebitud tüki vene barbaritele kinkima hakkab. Venemaa ei pea tegema muud kui iga kümnekonna aasta järel kellegi sodi peksma ja hoidma kõiki oma naabreid hirmu all. See poliitika viib edule ning "vene maad saavad taas kokku korjatud".
c - häbistatakse ennast rahvusvahelise üldsuse ees nagu ka oma esivanemate vere ees, kes Vabadussõjas meile riigi lõid just sellel territooriumil, mida hetkel Venemaa ebaseaduslikult okupeerib.
b - muudame kehtivat Põhiseadust (§ 122). Selle paragrahvi muutmine tuleb aga teha enne, kui minna Venemaaga loovutuslikku kokkulepet tegema. Seega peaks läbi viima kõigepealt rahvahääletuse põhiseaduse muutmiseks või kasutama muud sobilikku instrumenti põhiseaduse muutmiseks (vt. Põhiseaduse XV ptk.).
Paul Puustusmaa