Viimastel nädalatel ning eriti päevadel on peavoolumeedias ning õukonnapoliitikute sotsiaalkanalitel märkimisväärse jõulisusega rõhutatud valitsuse edusamme heroiseerivate punamonumentide äraviimisel. Kiidetakse valitsuse tegevust ja seda, kuidas riik ennast kiirelt, efektiivselt ja jõuliselt kehtestab.
Paraku on tegemist koalitsiooni enesekaitsega ja pisut ka võõraste sulgedega ehtimisega.
Sest kui olla aus, siis tuleks esile tuua üks teine külg, milleks on rahvuskonservatiivide (EKRE) edukas töö isegi opositsioonis olles.
Teisisõnu. On küll erakordselt keeruline ja enamalt jaolt võimatu oma ideid ja poliitikat opositsioonis olles valitsevale klikile peale suruda, kuid see on siiski võimalik, kui rahvas oma massiivse tahtega rahvuskonservatiive toetavad.
Vene okupatsioonipoliitikat õigustavate heroiseerivate maamärkide minemaviimine on üheks selliseks ja väga eredaks näiteks EKRE opositsioonilise töö tõhususest.
Liberaale ehmatavaks küsimuseks on nüüd, et kuidas siis EKRE siin seotud on?
Selgitan.
Rahvuskonservatiivid on oma rahvuslikus ilmavaates tugevalt rõhutanud vajadust suunata riik Eesti keskse ja eestlust ning rahvuslikkust väärtustava kultuuri mõju suurendamisele ühiskonnas. See puudutab nii rahvuslust, eesti keelt, ajalugu, Eesti riigi iseseisvuspuude vähendamist ja väga erinevaid väärtuspunkte, alates traditsioonilisest perekonna mõistmisest kuni Eesti riigi ja eestluse väärikuse tõstmiseni. Seda kõike aga ilma potjomkinluseta.
Rahvuskonservatiivide tugevuseks on siinjuures olnud kogu aeg see, et paljusid EKRE mõtteid ja püüdlusi toetavad eestlaste laiad massid. Seda isegi siis, kui inimesed ise ei ole EKRE kui erakonna toetajad. See viimane asjaolu tuleb väga selgelt esile siis, kui EKRE ainsa parlamendierakonnana rõhutab meie rahvale olulisi väärtuspunkte, sealhulgas rahva otsustusvõime suurendamist, inimestele seaduste algatamise õiguse andmist või otsedemokraatlike (näiteks rahvahääletuste) meetmete rakendamist meie poliitilises ja õigussüsteemis.
Riigikogu XIV kooseisus on EKRE saadikud kõikvõimalikke parlamentaarseid vahendeid kasutades korduvalt protestinud, nõudnud ja soovitanud valitsejatel võtta midagi ette vene agressiivset poliitikat heroiseerivate mälupaikade ja monumentidega.
Paraku seda kuulda ei võetud siis kui EKRE oli koalitsioonis Keskerakonna ja Isamaaga, veel vähem siis, kui EKRE oli kaporatuuri vandenõu ja Keskerakonna reetlikkuse tõttu langenud valitsusest välja e. opositsiooni.
Venemaa poolse täiemahulise sõja algusega Vabariigi aastapäeval (24.02.2022) alustasid rahvuskonservatiivid järjekordse jõulise parlamendikampaaniaga suunal, et valitsev võim eemaldaks Eesti riigi avalikust ruumist Venemaa agressioonipoliitikat ülistavad maamärgid.
See surve kasvas koos rahva sooviga, mitte taluda Eesti riigi avalikus ruumis vallutushimulise ja barbaarse Venemaa vallutuspoliitikat õigustavaid sümboleid.
EKRE tajub hästi neid all hoovusi, millised kannustavad avalikkuse tahet ning tipnes viidatud surve sellega, et opositsiooni surutud rahvuskonservatiivid esitasid Riigikogule seaduse eelnõu, mille eesmärgiks saigi just vene imperialismipoliitikat õigustavate punamonumentide eemaldamine Eesti Vabariigi avalikust ruumist. Tutvustasin personaalselt seda eelnõud Riigikogu suures saalis 18.04.2022. aastal. See on siis tänase päevaga arvestavalt ca NELI kuud tagasi.
See eelnõu pani valitseva poliitkliki kahvlisse.
Esimestel päevadel ignoreeriti eelnõud. EKRE-t ei saa ju pildile lubada. Eriti positiivsete initsiatiividega, mida rahvas toetab. Ei Eesti meedia ega õukonna sotsiaalmeedia kommenteerinud olukorda ega esitatud eelnõud. Küll tegi seda vene meedia – IZVESTIA näol.
Aga taktikaliselt konservatiivid teadsid, mida tegid. Nagu loodetud, selle eelnõu esitamine Riigikogule sai jõuliseks signaaliks valitsevale klikile.
Ühelt poolt oli aina kasvav rahva enamuse soov punamonumentide eemaldamiseks, kuid teisalt lisandus sellele EKRE poolt esitatud eelnõu Riigikogus, mida eirata polnud võimalik.
Valitsuse ja Riigikogus olevate valitsusmeelsete erakondade seisukohad muutus esitatud eelnõu valguses haavatavaks.
Reformierakondlik poliitika on tavapäraselt selline, et opositsiooni eelnõud lükatakse tagasi Riigikogu komisjonides või hiljemalt suure saali istungitel. Kuid nüüd kerkis esile probleem. Rahvas ja EKRE oma nõudes olid niivõrd ühtsed, et valitsejad pidi leidma mingi muu, tavatu tee.
Antud olukorras ei töötanud reformierakondlaste tavaline taktika, et lükkavad EKRE eelnõu tagasi ja esitavad ise samasisulise eelnõu, mille siis suure ablaavaga Riigikogus, pasunate ja trummipõrinaga, peavoolumeedia võimsa hosiannahüüete toel, üldsuse jaoks valitsevate poliitikute eduka töö näitena, poliitkomöödia lavalaudadele tuuakse. Aega ei jagunud.
Aeg mängis liberaalide kahjuks ja nii võtsid valitsejad kasutusele teise taktika.
EKRE eelnõu menetlemine Riigikogu komisjonis lükati ajagraafikus kõige tagumisse nurka ja kasutades ära parlamendi suvevaheaja saabumist, asuti palavikuliselt otsima lahendeid, kuidas EKRE ja rahva soov enda kasuks tööle panna. Ilma seadust muutmata, et ei peaks parlamenti kaasama ja, et EKRE ei saaks oma nõudega üldrahvalikku foorumit.
Koalitsioon parlamendis ja valitsuses teadsid, et neil pole võimalik kauem venitada kui septembrikuuni, sest siis peab EKRE eelnõu paratamatult leidma arutelukoha parlamendi profiilkomisjonis, lisaks ka sellele järgnevalt Riigikogu suures saalis.
Valitsejate jaoks oli hädavajalik võtta EKRE-lt ära relvad, mitte anda rahvuskonservatiividele poliitiline areen, vaid muuta see areen enda omaks.
Sellel eesmärgil, kasutades ära parlamendi vaheaega, lõi valitsus enda juurde erikomisjoni, milline palavikuliselt hakkas tegelema punasammaste probleemiga. Seda nii kvantitatiivses, kultuurilises, asukondlikus kui juriidilises tähenduses.
Juulikuu viimastel päevadel loodud komisjoni tegevust valgustati jõuliselt peavoolumeedias ning koos sellega asuti propageerima valitsuse „tulist soovi“ viia ära ja kiiresti erinevad punamonumendid, mille kõrvaldamisega pea 20 aastat võimul olnud reformierakondlased (ja isamaalased ja sotsid jne.) varem hakkama ei saanud.
Nii selle komisjoni kui valitsuse tegevuse edasistest sammudest kirjutati pidevalt peavoolumeedias paralleelselt sellega, kuidas rahvas soovib ära viia monumente, kuidas KOV-id tegutsevad selle nimel jpm.
Viimaste nädalate jooksul on meedia abil loodud avalikkuse jaoks pilt, et valitsus tegutseb justkui kiirelt ja tõhusalt omal initsiatiivil, arvestades rahva tahet. See on avalikkuse jaoks esitatud pilt, kuid pooltõene kõverpeegli pilt.
Algselt rahvuskonservatiividelt (EKREst) lähtunud initsiatiivist ja sellega seotud rahva tahtest ei kirjutata, sest EKRE kiitmine on meie peavoolumeedias tabu.
Peaaegu kolm kuud peale EKRE eelnõu esitamist valitses valitsejate seas vaikus ja EKRE nõuet toetasid ainult rahvamassid kohaliku omavalitsuse kaudu teostavate initsiatiivide kaudu. Otsiti koalitsiooni nägu päästvaid lahendusi ja augustikuus alustati lõpuks tegutsemisega.
Siiski on rahvuskonservatiividel hea meel, et opositsioonis olles suutsime me sedavõrd tugeva surve valitsusele peale panna, et neil ei olnud pääsu. Meie seadusandlik taotlus viiakse ikkagi ellu.
Meil on põhjust tänada meie rahvast ja kõiki toetajaid, tänu kellele suutsime tõestada, et ka opositsioonis olles on võimalik, kuigi äärmiselt raskel moel, sundida liberaalseid jõude alluma rahvuskonservatiivide tahtele, mis kattub üksüheselt rahva tahtega.
Lõpetuseks on oluline rõhutada, et mida rohkem rahvas toetab rahvuskonservatiivide loomulikke ja mõistusepäraseid poliitikaid, seda kodusemaks ning hubasemaks muutub meie riik. Seda tervemaks ja turvalisemaks saab ka meie ühiskond.
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige
16.08.22