Hiljutises Euroopa Komisjoni esinaise aastakõnest selgus, et Euroopa Liidu aluslepinguid on kavas muuta.
Mulle meeldib!
Mulle meeldib Ursula von der Leyen'i sõnum provintsidele, et nüüd tuleb alustada EL aluslepingute muutmisega.
See seisukoht võib üllatada mu armsaid toetajaid, kes väga hästi teavad minu skeptilist suhtumist sellesse, meie komberuumi väänajasse, traditsioonide purustamist juhtivasse vasak-globalistlikku ja vastuvõetamatu juhtimiskultuuriga Euroliitu.
Olen endiselt veendunud, et eksisteerival kujul pole seda, rahva poolt mittevalitavate komissaride poolt (EL komisjoni poolt) juhitavat liitu meile vaja ja sellesse kuulumine on meie traditsioonidele, kommetele, kultuurile ja rahvusriigile hukatuslik. Olen jätkuvalt veendunud, et Euroopa Liit on arenenud viimaste aastakümnetega probleemide lahendajast iseeneses juurprobleemiks.
Miks siis meeldib Ursula von der Leyen'i sõnum?
Aga sellepärast, et Eesti kõrgeim kohus (Riigikohus) on juba 2012. aastal üldkogu otsusega edastanud meie riigijuhtidele ning juhtpoliitikutele kohustuslikku järgimist nõudva sõnumi (vt. otsust 3-4-1-6-12), et siis peab rahvas hääletama uuesti Euroliitu kuulumise küsimust.
See otsus ise ja sellega kaasnenud trall oli ise tähelepanuväärne. Seda nii kohtusaalis toimunu kui ühiskonnas lõõmanu tõttu.
Kuid jättes tagantjärele rusikaga vehkimist edastan oluliseima.
Kohus sedastas, et 2003. aastal rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadus ei luba piiramatult delegeerida Eesti pädevusi Euroopa Liidule. Kui Euroopa Liidu aluslepingut muudetakse või sõlmitakse uus alusleping ja see toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, tuleb riigikohtu üldkogu hinnangul selleks küsida kõrgeima võimu kandjalt ehk rahvalt uuesti nõusolekut.
Inimkeeli tähendab see seda, et sellisel juhul peame korraldama uue rahvahääletuse.
Seega on ülim aeg meie ühiskonnas esile kutsuda arutelud Euroopa Liitu kuulumise vajaduse ja tähenduse üle.
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige.