Kuulasin nüüd siis ära diktaatori Putini kõne. Peetud seoses vallutussõjaga Ukrainalt anastatud territooriumite annekteerimise sooviga. Ilmselge sooviga, et tugevdada vene imperialismi ja impeeriumit ning seda va nn vene maailma (russki mir), kus venelaste duce on püüdmas juhtivat rolli.
Mulje.
Noh kõigepealt ta hilines ca 15 minutit. Nagu ikka.
Olen alati imestanud, miks ta pidevalt hilineb. Pole oluline, kas ta kohtub mõne presidendi, peaministri või majesteetliku esindajaga. Ikka lompab ta kohtumisele märkimisväärse hilinemisega. Ainult üks kord on mulle teada, kui Putinile samaga lajatati ning selle julgustüki autoriks oli Türgi president Erdogan.
Olen eeltooduga seoses mõtelnud, et kui naiste juures peetakse hilinemist loomulikuks, sest see "tava" on juba traditsiooniliselt seotud nende sooliselt kõrgema positsiooniga, meikimisega, sättimisega...
Äkki läks diktaatorilgi silmade värvimise ja puuderdamisega rohkem aega kui eeldas? Või neelas rahusteid, kogus julgust ...?
Aga nüüd tõsisemalt.
Oma kõnes süüdistas Putin läbivalt lääneriike ja Ukrainat absoluutselt kõiges selles, millega Venemaa ise on 100% hakkama saanud. Nii näiteks kutsus Putin Ukrainat üles "koheselt lõpetama kogu lahingutegevus ja sõda, mille Ukraina 2014. aastal alustas"?! ...
Putin oli selle näiteks toodud väitega justkui unustanud, et viidatud aastal sisenesid hoopis vene rohelised mehikesed Ukrainale kuuluvasse Krimmi ja vallutasid selle, mitte vastupidi. Sõda alustas Venemaa, mitte Ukraina.
Samuti rääkis ta paljudest soovidest ja lubadustest, vajadustest ning lootustest, õigusest ja õiglusest, milliseid kõik - absoluutselt kõiki on ta ise Venemaad juhtides rikkunud, vastupidiseks pööranud, võltsinud, murdnud ja hävitanud.
Tõepoolest orwellik - vabadus on sõda, orjus on vabadus.
Kummatigi kujutan ma väga hästi ette, et kui Putini kõnet lugeda süüdistusena "Nürnberg 2" protsessil ette nii, et sõnad Ukraina, USA või lääneriigid asendada sõnaga Venemaa ja vastupidi, siis on kõne suuremas osas õige.
Eeltoodu tõttu oli kõne ülimalt silmakirjalik ja vastuoluline. Loomulikult täis kiitust Venemaa ajaloole, II maailmasõjale (ka I maailmasõda ei jäänud Putinil puudutamata) ja enda erakordsele tegevusele Venemaa tõstmisel enneolematusse kõrgusse, uue maailmakorra loojaks.
Muuhulgas defineeris ta lääneriike püsivate rassistide, kolonialistidena. Määratles lääneriike hingetute metslastena (дикари), aga selles pole ju enam midagi imestamisväärset.
Ta rõhutas kõnes, et toimuvad muudatused (poliitilisel kaardil) on igavesed ja muutmatud, mainides samas, et on läbirääkimisteks valmis. Ei tea milles küll? Pigem see läbirääkimiste mainimine oli konks sisetarbimiseks.
Küll aga jõudis Putin ka sellise konstruktsioonini, et kuna enam midagi muuta pole toimuvas (Ukraina territooriumite liitmise osas Venemaaga) võimalik, siis ei välistanud Putin, et lääneriigid püüavad nende jaoks tekkinud probleemi lahendada päris sõjaga Venemaa vastu.
Vot nii!
Muuhulgas jõudis ta sõnaviraažides Saksa linnade (Dresden ...) pommitamise juurde II MS ajal ja sellega külvatud hirmuni. Siinjuures tekkis mul kohe küsimus kontekstis, et kas toona pidi see pommitamine tõesti hirmutama NSVL-i e. Venemaad?
Meie eestlastena teame oma kogemustest linnade pommitamise tähendust. Meenutame venelaste poolt pommitatud Tallinna, purustatud Narvat jne..
Ja siis muidugi rida "põnevaid" pärleid nagu see, et USA okupeerib justkui endiselt Euroopat.
Ah jaa - ka tuumapommi jutt tuli. Üsna ehmatavas vormis.
Diktaator meenutas, et USA on kasutanud tuumapommi Nagasakis, Hiroshimas ja loonud sellega pretsedendi. See kõlas Putini suust ähvardavalt. Et kui NEMAD on seda teinud, miks siis MEIE ei võiks seda kasutada?
Ja võta siis kokku, mida diktaator oma sisutu kõnega sisuliselt ütles? Et kuidas see jutt põhjendab vajadust Ukrainalt annekteeritud territooriumite inkorporeerimiseks Venemaa külge? Tõesti või?
Lääneriikide ja USA ning NATO tegevuse osas sügavalt pooltõdesid täis ja utreeritud etteheidete tegemine tekitas mul juba poole kõne ajal tunde, et no nüüd tahab Putin küll USA-le sõja kuulutada.
Kuid see sõnum, et kollektiivne lääs püüab tekkinud olukorda lahendada sõjaga, kõlas küll juba üsna selgelt ähvardusena. Või pigem hoiatusena, et nüüd on Venemaa sunnitud olukorda veelgi eskaleerima?
Lõpp kõnel oli paatoslik - aupaukudena põrutati saali lae alla sellised kategooriad nagu inimesearmastus ja vabadus ja Venemaa igavene ühtsus ning vene patriotism. Kõne lõppu lisati veel tsitaate vene kirjanikelt.
Siis toimus veel allakirjutamise tseremoonia, kus ukraina kolloborandid (võib-olla olid nood hoopis vene ametnikud) nelja oblasti nimel kirjutasid alla ühinemise "lepingu" Venemaaga.
Siis käepigistused, skandeerimised ja loomulikult ka stalinliku päritoluga vene hümni mängimine.
Minu lõpphinnang toimunule on see, et suure käraga allakirjutatud dokumendid ja kogu protsessioon ei tähenda sugugi Venemaa laienemist. See laienemise jutt on taas mõeldud vaid vene sisepublikule ning omab tähendust ka ainult nende jaoks.
Aga tegelikult sooviti öelda, et putinlik Venemaa ei tagane oma vallutustest, tagasi midagi ei anna. Putin isiklikult aga ei kavatse alistuda, läheb lõpuni, milline see ka ei tule. Ja verdikti viimane lause ütles LAS SILLAD PÕLEDA!
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige
