Mind häirib ning teatud mõttes ajab irooniliselt muigama meie põhiseaduslikku ja iseseisvat rahvusriiki mitte austavate meediakanalite teadlikult valitud suund - EKRE (riigikogu saadikute) rõhutatud halvustamine seoses PLAANITAVA riigikogu avaldusega Venemaa režiimi terroristlikuks tunnistamise küsimuses.
Toon näite värskest Postimehest.
Kõigepealt rasvane pealkiri "Suur osa EKRE saadikutest hoidus Venemaa terroristlikuks kuulutamise toetamisest" ja tsitaat: „85 riigikogu saadikut allkirjastasid avalduse Ukraina territooriumi annekteerimise hukkamõistmisest ja Venemaa režiimi kuulutamisest terroristlikuks. 16 loobuja seas andsid tooni EKRE saadikud."
Ja siis olid loomulikult ära toodud EKRE saadikute nimed, minu oma kaasa arvatud.
Samasisuline info ilmus loomulikult vasak-globalistlikus Delfis/Eesti Päevalehes ja mitmetes nendele alluvates tele-raadiokanalites.
Rõhutan nüüd teadlikult – PLAANITAVA avaldusega seoses. Tegemist on ettevalmistatava eelnõu algatamisega, mitte sellega, kas keegi nõustub või ei nõustu riigikogus TULEVIKUS vastu võetava avalduse endaga!
Algatusele mitte allakirjutamine ei tähenda selle avalduse mittetoetamist või toetamist. Tegemist on vaid esimese sammu e. protsessi algatamisega parlamendis. See on oluline.
Riigikogu kodukord näeb ette tavapärase võimaluse, et protsessi saab algatada ka ÜKS riigikogu liige, mis ei tähenda siiski, et kõik ülejäänud 100 liiget oleksid algatatava eelnõu vastu, kuigi algatamisel nende allkirjad puuduvad.
Rahvuskonservatiivide halvustamine aga TEADLIK tee ja valik globalistide poolt.
Toon siinjuures enda seisukoha ning mulle teadaolevalt ka paljude teiste - Postimehe arvates nn LOOBUJATE seisukoha.
Kõigepealt pole keegi neist teavitanud soovist avalduse toetamisest loobuda või hoiduda nagu väidab Postimees. Ka mina mitte.
Avalikus meedias toodud lähenemine on tendentslik, lihtsustamise kaudu moonutatud, vale-ettekujutust loov.
Kõigepealt taustsüsteemist.
Loomulikult sai avalduse seemneks 2014. a. kulmineerunud Vene-Ukraina sõda, mille täiemahuline etapp algas Eesti Vabariigi aastapäeval 24.02.2022.
Kuid see on vaid viimaseks lihasööja taime õieks sellel peenral, mida kultiveerib kurjuse impeerium.
Olen seisukohal, et terve Putini valitsemise perioodi jooksul on tema poliitika Venemaa ühiskonda ette valmistatud suureks sõjaks lääneriikide vastu.
Putini mõju Venemaa rahvastele on kestnud enam kui põlvkonna, alates aastast 1999, kui ta Venemaa peaministriks nimetati.
Vene rahvast on nende kümnendite jooksul teadlikult petetud, eksitatud ning kasvatatud selges läänemaailma vihkamise vaimus. Putinlikku poliitilist doktriini juhtis ja juhib siiani kreedo, et kogu läänemaailm, ilma põhjuseta ja reeturlikult on olnud venemaa õiglaste eesmärkide vastu, ei soovi Venemaad näha maailma rahuarmastavate rahvaste peres ning soovib Venemaale ainult hävingut.
See on pettus, mida on venemaalastele aastakümneid sisendatud ka siis, kui lääneriigid käisid kõrvade peal, et venelasi integreerida normaalsesse ühiskonda. Siinjuures lääneriigid ei kuulanud meiesuguste hoiatusi, et putinlik poliitika on salakaval, ambivalentne ja kogu aeg sisemiselt lääneriike vaenlastena vaatav. see lähenemine sobis ka vanematele põlvkondadele Venemaal, kes ei olnud üle saanud NSVL-i lakkamisest ja kes kasvasid üles stalinistliku ühiskonna sotsiaaldemokraatiast välja kasvanud marksismi-leninismi vaimus.
Selline Venemaal valitsev ajalooline pinnas oli ülisoodsaks teguriks suurriiklike ambitsioonide taaskäivitamiseks, eriti arvestades lääneriikide naivismi ja sinisilmsust suhetes Venemaaga.
Putini poolt üle vuntsitud ja uuendatud vanast vene suurriiklikust paradigmast ja ühiskonnaõpetusest, mis oli kokku miksitud tsarismiaegse esteetika ja kommunismi ning sovjetismi eetikast, kus ühendava tsemendina leidis kasutust suurvene šovinismi, kasvaski taas elujõuliseks üsna värdjalik sõjaelukas. Ebainimlik monstrum, kes sütitas peagi palju suuremaid ja väiksemaid konflikte enda ümber ja sees. Kooreüraski kombel hakkas see jäletis järama kõiki oma naabreid, hoidis külmas stardivalmiduses konfliktid Moldovas, Armeenias, Kasahstanis, käivitas sõjad Itškeeria vabadust armastava rahva vastu 1994-2000, rünnates Georgiat 2008...
Rõhutan uuesti - rammusaks väetiseks selle kohutava kurjuse jaoks on olnud läänemaailma sinisilmne poliitiline kanapimedus Venemaa suunal ja Euroopa Liidu juhtriikide poolt põetav Stockholmi sündroom. Viimase põhjusteks omakorda olid II MS tulemused, kus Venemaale (NSVL) andestati selle sõja käivitamisega seotud teod.
Viidatud poliitilise kanapimeduse inkubaatoris sündiski Vene fašism. See muutus üha enesekindlamaks, üha jõulisemaks, kuni oma ülbuses ründas 2014. aastal Ukrainat, lootes leida kerge saagi, kiirelt alistuva ohvritalle.
Ma olen korduvalt riigikogu puldis maha öelnud ega kahtle grammigi selles, et Venemaa ON FAŠISTLIK riik.
Seda küll mitte klassikalises tähenduses, mis tulenes Itaalias sündinud poliitilise liikumise kaudu, mille juhiks sai Itaalia väga armastatud äärmusvasakpoolne tegelane - sotsialistliku ajalehe AVANTI juht, tulevane Duce Benito Mussolini.
Venemaast on kujunenud FAŠISTLIK riik tema enda poliitilise arusaamise järgi, mida jutlustab tema enda ajalookäsitlus. See on fašism, kuidas Venemaa ise on oma ühiskonna jaoks ja kogu vasakpoolse maailma jaoks defineerinud fašismi olemuse - juhi isikukultus, ühe partei ülemvõim, sisemise opositsiooni mahasurumine, poliitika rajamine välisvaenlaste otsimisele, territooriumite sõjaline laiendamine ja armeekultus, kahepalgeline agressiivne välispoliitika ning genotsiid.
Tänapäeval on üsna levinud vene fašismist nimetamine rašismiks. See on sama asi. Pannes kokku Venemaa enda interpretatsioon fašismist ja liita juurde "Vene maailm" e. VENE FAŠISM + RUSSKII MIR = RAŠISM.
Loodan, et hinnang vene fašismile ja taustsüsteemile on selge, mistõttu lähen tagasi avalduse juurde, mida riigikogu 18.10.22 plaanib arutada ja vastu võtta või mitte vastu võtta.
Selle avalduse koostasid paar (võib-olla üks?) poliitik/ut.
Seejärel lasti riigikogu digitaalses koridoris ringlusse, et kes sooviks olla algataja. Nii mõnelegi jäi see avaldus märkamatuks objektiivsetel põhjustel.
Kehtiv protsess eeldab, et avaldus eelnõuna läbib komisjonid, saab õiguse parandusettepanekuteks ja läheb siis alles suurde saali.
Loomulikult oli poliitiliste punktide teenimine niivõrd oluline, et veel enne, kui sai avaldusse analüüsida, teha omad ettepanekud jms., lasti avaldus suure käraga meediasse ning tembeldati need saadikud, kes asjasse süveneda soovisid, loobujateks.
See on pehmelt öeldes vale. Ja meedia on valetaja. Aga teadlikult valetaja.
EKRE fraktsioonis arutati avaldust väga innukalt ja põhimõttelisi vastaseid polnud ühtegi, kuid oli palju neid, kes soovisid tavapäraselt igava poosi võtmise asemel avaldust, mis ka reaalselt mõjus oleks.
Nii ka mina. Lootsin tõesti laualt leida eest jõulisemat avaldust, mille mõju oleks märgilisem.
Meie konservatiivide fraktsioon otsustas koondada muudatusettepanekud ja need viia enne avaldusse sisse, kui see avalikuks tuleb. Tugevama avaldusega oleks rõõm liituda. Siin pole oluline, kas oled esialgne algataja või toetad siis avaldust tema jõulises - parlamendi suurele saalile esitatavas terviktekstis.
Millega siis rahul ei saa olla?
Kõigepealt oleme me teinud Vene-Ukraina sõjaga seotud avaldusi juba mitmeid. Mõistnud Venemaa tegevust hukka, toetanud Ukraina territoriaalset terviklikkust, Ukraina rahvast ja relvajõude.
Näited:
* Riigikogu võttis vastu avalduse Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks;
* Riigikogu võttis täiendaval istungil vastu avalduse Ukraina toetuseks;
* Riigikogu võttis vastu avalduse Venemaa sõjakuritegudest ja genotsiidist Ukrainas.
Kasu on olnud väiksem kui oleks siiralt soovinud.
Näeme, et võimalusi on olnud palju. Neid ei saa teha lõputult ilma oma avalduste jõudu devalveerimata.
Ja just nüüd, kui me laseme käiku ehk viimase meie kasutuses oleva poliitilise täppisraketi, siis tuleb see sihtida teravalt ja nii mõjusalt, et rašistid seda ka reaalselt tunnetaksid. Asjaolusid, ka ajaloolisi sündmusi arvestavalt on meil ehk viimane aeg teha sammud, mida liberaalid pole varem julenud teha. Kahjuks ega nad praegugi väga ei julge.
Ma isiklikult ei olnud ega ole rahul vaatluse all oleva viimase avalduse pehme lõppsõnastusega. Taas - liiga vähe. liiga deklaratiivne, ebaefektiivne.
Ma oodanuks väga, et selle viimase lasuga, kus me Venemaal valitseva režiimi tunnistame terroristlikuks või terrorismi toetavaks, et me lõplikult raputame endalt maha arguse ja pugejalikkuse meie riiki veel tänagi osaliselt okupeeriva idanaabri kammitsast.
Ma tahan, et oma avaldusega Venemaa suhtes me ühtlasi annaksime valitsusele, kes pole ju muud kui kõrged ametnikud, kes on saanud oma ameti riigikogu tahtel, täidaksid riigikogu tahet olulistes küsimustes, mis puudutaksid selgelt ja tuntavalt Venemaa majandus-poliitilisi huve.
Et see avaldus oleks ühtlasi töökäsuks valitsusele, kuidas ja milliseid õigusakte tuleb esimesel võimalusel jõustada suhetes terroristliku naabriga.
Toon nüüd esile asju, mida mina ja meie fraktsioon tahtnuks muuhulgas selles avalduses näha, kuid...
Seda, et võetaks ära relvad Venemaa ja Valgevene kodanikelt. Et võetaks ära terroristliku riigi (ja neid toetavate riikide kodanike) hääleõigus valimistel Eesti riigis. Et neile suletaks täielikult KÕIK meie riigi piirid terroristliku riigi (ja teda toetavate riikide) kodanikele, et vene-valgevene kodanikud ei saaks asutada siin ettevõtteid ja tegeleda olemasolevates ettevõtetes ärilistel eesmärkidel.
Me soovisime, et Eesti riik taandaks ennast nüüd ometigi peaminister Tarandi 1994. a. poliitilisest soolost sündinud Eesti-Vene piirileppest (vt. siit). See lepe, küll ratifitseerimata kujul, istub kui paisunud puuk meie riigi jalgade küljes.
Ja kui juba Venemaa on terroristlik, siis ei ole meil kohane saadikute tasandil ka nendega asju ajada.
Lisan eeltoodud ettepanekute vastalistele, et siin ei ole mõtet tugineda vastuväitele võimude lahususe printsiipide teemal, et riigikogu pole täitevorgan jms., ma tean seda.
Meenutan siin, et riigikogu on valitsuse tööandja ja volitaja ning riigikogu avaldusest tulenevad kohustused loovad tööülesandeid valitsusele.
Lõpetuseks
Isegi kui muudatused, mida meie fraktsioon sellele avaldusele teeb, et kui need saavad maha surutud oponentide poolt, siis ma olen sunnitud seda nõrka avaldust siiski toetama, sest eksisteerivates oludes on see kahjuks vähim, mida ma teha saan.
Olgu see teada ja selge, et ei mina, ega ükski rahvuskonservatiiv tänases parlamendis ei toeta Ukraina territoriaalse terviklikkuse rikkumist ega tolereeri rašistliku Venemaa julmusi. Mina ja me kõik mõistame karmilt hukka putinliku režiimi genotsiidi ja kõik muud kuriteod Ukrainas ning mujal maailmas.
Võtan endale õiguse taaskord lõpetada selle kirjatüki parafraasiga antiikselt poliitikult Cato Vanemalt, kes kõik oma sõnavõtud Rooma senatis lõpetas ütlusega Ceterum censeo Carthaginem esse delendam (Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada)1 - aga Venemaa tuleb tükeldada.
Vaid nii on võimalik alla suruda tema geneetiline kurjus. Vaid tema pihustumine väiksemateks, üksteisega võistlevateks DEMOLKRAATLIKEKS riikideks annab võimaluse Vene tänases riigis elavatele regioonidele saavutada positiivne kultuuriline, rahvuslik ja majanduslik arengutõuge.
Vaid Venemaa killustamine annab sealsetele väikerahvastele tegeliku enesemääramise võimaluse, vabaduse hingamise ja ehk riigigi.
See on ainukene tee ja garantii rahule Euroopas.
Ainult see lõpetab, vähemalt märkimisväärseks ajaks, Venemaa imperialistlikud ambitsioonid, purustab putinliku Venemaa Sauronliku õeluse karika, tema võimekuse tappa ja alistada oma naabreid.
Tänane Venemaa on tõesti terroristlik, rašistlik (fašistlik), kuritegelik, terroristlik režiim, kes viib ellu genotsiidipoliitikat ukraina rahva vastu.
Ta on OHUKS oma rahvale ja naabritele. OHUKS maailma rahule ja maailma rahvaste eksistentsile.
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige, EKRE