Lääneriikide filmitootjate toodang on kümmekond aastat kruvinud laiemaks lõhet inimeste väärtusmaailmade vahele oma ülepingutatud poliitiliste sõnumitega, mis juhinduvad nn "pehme jõu" strateegiast.
Võib-olla isegi rohkem kui kümmekond aastat, kuid selline on olnud minu tähelepanek.
"Pehme jõu" strateegia kujundab endast mõjutustegevust, kus püütakse järjest süvenevate mõjutusmeetodite abil harjutada inimese mõttelaadi nn uusliberaalsete väärtustega. Kujutatakse ette ning eksponeeritakse nähtusi, mis on konflikte tekitavad, et inimene harjuks nende konfliktsete nähtuste ja normaalsusest kõrvalekalletega kui normaalsustega ning hakkaks uskuma, et teatud vastuolulised nähtused on normaalsemad kui need tegelikult ühiskonnas on.
"Pehme jõu" strateegia toetab ja reklaamib selliseid nähtusi nagu väärarengute normaliseerimine, homoseksuaalsus, must rassism, konservatiivsete ja traditsiooniliste väärtuste alavääristamine.
Koos "pehme jõu" strateegia kasutamisega rakendatakse samaaegselt ka kirjandus/kunstiteoste tühistamist - moonutatakse surnud kirjanike teoseid, tekste, teoste pealkirju, hävitatakse kunagiste suurkujude au- ja tänusambaid, kui on näiteks kahtlus, et nad olid kunagi seotud orjandusega või "uusväärtuste" alusel loetakse nende tegusid muus mõttes mittesobivateks.
Rünnatakse ka elavaid kultuuri-inimesi. Olgu näitena toodud kirjanik Joanne Rowling (Harry Potter).
Eestis on omakorda rünnaku all näiteks Tõnis Mägi või "pehme jõu" mõjutamise kaudu tule alla sattunud lauluperekond Männisted. Viimati toodud näited iseloomustavad seda, miks tahaks teleka kinni panna ja loobuda ajalehtede lugemisest. Seda juhul, kui oled normaalne inimene ning äärmusliberaalne tühistamiskultuur ning "pehme jõu" kontseptsioon on tülgastavaks muutunud.
Asi on võtnud aasta-aastalt üha haigeimaid pöördeid ning lõpuks olen minagi, suure filmifännina, jõudnud olukorda, kus aegajalt panen filmi/seriaali kinni, sest ei suuda seda enam vaadata. Kuigi tahaks, sest sisu haarav, näitlejate mäng hea ... Kuid kaasatud "pehme jõu" poliitiline sõnum on minu kivisesse rinda hõõrunud väärtuskonflikti augu selliselt, et mõned asjad on juba liigläägeks läinud.
Üks asi on loomulikult homopropaganda.
Praktiliselt ei ole viimastel aastatel ilmunud enam ühtegi suuremat või olulisemat filmi/seriaali, kus ei oleks positiivse tegelaskujuna sisse toodud mõnda olulist pea- või kõrvaltegelast, kes poleks juhuslikult ka homo. Kohati jääb mulje, et pool maailma koosneb homodest. Selline tegevus filmistuudiote poolt on loomulikult taotluslik "pehme jõu" strateegia elluviimise kohalt, kuid tüütavalt jäle ega tööta enam. Vähemalt minu jaoks ammugi.
Küll aga loob see strateegia vale ettekujutuse tegelikkusest, moonutab seda, kasvatab tavapärasest väärtussüsteemist vildakaid arusaamasid. Väljakujunemata noori ta tõenäoliselt ka mingil moel negatiivselt mõjutabki.
Olgu siin näitena ära toodud viimase aja kuulsust kogunud populaarne NETFLIXI seriaal "The last of us" (Viimane meie seast), kus ühte olulist osa ka Eesti juurtega näitlejanna (Anna Torv) mängis.
Muidu tõesti haarav põnevik ja tervikuna hooaeg oli nauditav. Kuid tõrvatilgaks oli hooaja 3. seeria.
Ühesõnaga - täiesti lambist oli I hooaja sisse kirjutatud (3. osa) haakumatu ning mõttetu episood, sealhulgas terve seeriana, mis on pühendatud kahe mehe armastusele, nende seksuaalsusele.
Vähe sellest, et see oli sügavalt ebameeldiv, see polnud vajalik ega isegi filmi kontekstiga seotav. Lihtsalt oli vaja teha homoreklaami "pehme jõu" strateegia kontekstis.
Selliseid näiteid on palju.
Või siis tuuakse teles/teatris/kirjanduses negatiivseid tegelaskujusid, kellest kindlasti üks jälgimaid on kujutatud traditsioone austava konservatiivina, kes loomulikult on valge, üdini halb, õel ja salakaval.
Seda teeb ka ajakirjanduslik peavoolumeedia. Vähemalt Eestis, kus kurjami puhul tavatsetakse rõhutada, et tegemist on siis "paremäärmuslase" või "konservatiiviga".
Sama maailmavaatelist või rassilist rõhutust ei tehta aga mingil juhul, kui uudises toodud kurjam on näiteks liberaal või neeger või vasakpoolse maailmavaatega inimene.
Märkimisväärselt palju on hakatud sisse tooma ülepingutatud kahetsusnoote ja tuha päheraputamist ajalooliste sündmuste pärast, mis käsitlevad nn kolonialismi aega ning seda aega, mis faktiliselt Euroopa klassikalisele kultuurile on toonud õitsengu. Selle, mille vilja kõik maitsevad, mille arvelt ka "pehmet jõudu" sisuliselt rahastatakse.
See juhindub ikkagi sellest, et valged olid üdini halvad ja peavad nüüd tuhat aastat kahetsema, et näiteks ekspluateerisid neegreid.
Aga vastusena sellele negatiivsele näitele ei taha kopeerida või plagiaati oma kirjutisse tuua, vaid soovitan lugeda artiklit SIIT.
Muide - sõna plagiaat tuleb ladina keelest (plagiarus) ja tähendab inimeseröövijat, orjakaupmeest. Tänapäeval küll pigem võõraste mõtete enda omade pähe näitamist.
Musta rassismi juurtena ilmutatakse stseene, osasid ja tegelaskujusid, kus neegrite osakaal ja tähtsus on loogika karbist täiesti välja visatud.
Näiteks kujutatakse keskaja (isegi USA uuema aja e. möödunud ning ülemöödunud sajandi) kõrgkihi või juhtivtegelinskite hulgas ebaproportsionaalselt palju tumedanahalisi inimesi.
Minu jaoks pole neegrite kujutamine iseenesest ju probleem nagu pole mul midagi ka nende vastu, kuid tegelikkusest kõrvalekallutamine väsitaval moel on juba läinud liiale. See on lihtsalt läila.
Sama lugu on abielude/kooselude kujutamisega. Ilmtingimata peab olema filmi kaasatud peategelasi, kus üks osalistest on valge ja ta partneriks neeger või latiino või kesiganes mittevalge.
Taas - mul ei ole selle vastu midagi, kuid ühiskonnas selliste paaride kooslus on suhteliselt väike ja selliste koosluste proportsioonist välja minev ning sotsiaalset tegelikkust rõhutatult moonutav kujutamine on enam kui väsitav.
Nüüd on jõutud uute silmapaistvate tähisteni filmimaailmas. Siinjuures mitte satiiri või komöödia võtmes, vaid ikka päris tõsiselt käsitletuna.
Küll ilmuvad briti keskaegsesse õukonda mustanahalised, Hamleti instseneeringute tegelasteks on originaalist tugevasti eristatud rassist inimesed. Filmimaailma kaudu on ilmavalgust näinud Jeesus, kes neeger ning viikingite jarl, kes neegritar.
Tänane uudis tõi minuni uue teadmise Kleopatrast - hellenistliku Egiptuse viimast valitsejannast ja kuulsate Rooma juhtide Caesari ning Marcus Antoniuse armukesest. NETFLIXI uues sarjas (nägemuses) on tema nüüd samuti neegritar, sest teda mängib mustanahaline näitlejanna Adele James.
Lõpetuseks tahan öelda, et probleem pole pelgalt minus personaalselt. See väärtusrevolutsioon on jõudmas tasemele, mis väga tõsiselt lõhub lääneriikide ühtsust, läänemaailma kutuuri aluseid ja tüvitõdesid. Lõpuks ka turvalisust ja rahuliku kooseksisteerimise perspektiive. Lammutatakse traditsioone, sümboleid ja rünnatakse ühiskonna alusmüüri. Selline tegevus ei ole mitte kellelegi kasulik.
Aeg on sellele hullusele jõuliselt pidurit tõmmata. Olla siin positiivseks näiteks maailmale.
Olla targem vähemalt oma kodus, Eesti riigis ja ühiskonnas.
Paul Puustusmaa
