Islami ja kristlikust juurest pärineva õhtumaade kultuuri rahulik kooseksisteerimine on sisuliselt võimatu. Poolpiduselt vaid siis kui ühel on teise üle märkimisväärselt suur ülekaal.
Mida varem seda võlts- e. libademokraatlikus (liberaaldemokraatlikus) sootsiumis tunnistatakse, seda vähem saab olema ohvreid.
Probleemi põhjus on ajaloos ja leppimatus antagonismis kahe kogukonna vahel, mis sai alguse kohe, kui islam maamunale sündis.
Tuletagem siin meelde algust.
Islam on noorim usuliikumine maailmas, milline pole läbinud inimlikustamise renessanssi, erinevalt teistest maailma usunditest (kristlus, budism, hinduism...). Islam on jäänud oma algse metsiku juure juurde, kelle jaoks kõik teised usundid on surmavaenlased.
Islam tekkis ca 7. sajandil ja hakkas kohe ennast laiendama relvade abil, tehes seda sama kuni tänase päevani.
Teatavasti kohe pärast Muḩammadi surma (632 m.a.j.) vallutati mitmed laialdased alad Ida-Rooma keisririigist (praeguse Süüria alad) ja aastal 642 Rooma riigi lõunapiirkonnad tänases Egiptuses.
8. sajandi alguseks vallutati kogu ida ja Lääne-Rooma riigile kuulunud alad Põhja-Aafrikas ja aastal 711 tungiti Pürenee poolsaarele ehk tänase Hispaania aladele.
Selliselt alanud islamistide sõjad õhtumaadega kestavad tänase päevani.
VIII sajandil (732. aastal) toimus Toursi lahing, kus paavsti kutsel kokku tulnud Euroopa kuningate ühisarmee lõi tagasi moslemite edasitungi tänase Prantsusmaa pinnale, paisates moslemid tagasi lähtepositsioonile e. tänasesse Hispaaniasse, millega esialgu hoiti ära kogu Euroopa tõenäoline islamiseerimine.
Edasi järgnes erinevaid võite ja kaotusi.
Paavsti kutsel teostati XI - XIII sajandil kristlaste sõjajõududega ning mitmete ristisõdade kaudu sõjakäike endise Ida-Rooma kristliku riigi e. Bütsantsi aladele Lähis-Idas (seal, kus täna asuvad Süüria, Jordaania, Liibanon, Palestiina), et "vabastada Püha Maa" ning loodi sinna kristlikud kuningriigid. Paraku peale ristisõdade lõppu kaotati alad taas moslemitele, suutmata neid hoida kristlikus kultuuriruumis. Kristlus taandus Lähis-Idast.
Samas järgnes üle viisaja aasta kestnud rekonkista Hispaanias, millega omakorda moslemid Pürenee poolsaarelt välja paisati.
Sellele omakorda järgnes Türgi moslemiriigi (Osmanite riigi) uus pealetung õhtumaade kultuuriruumi 13. sajandist 18. sajandini, kus islami sõjajõud vallutasid alguses Anatoolia poolsaare, siis tänased Serbia, Kreeka, Bulgaaria alad ja kurnati ära alles vaprate ungarlaste poolt. Aga türgi moslemid jõudsid ikkagi Viini alla.
See moslemite pealetung Kagu-Euroopa kaudu lõpetati alles nn Suure Türgi Sõja abil (1667-1700), kus sõjategevus hõlmas tänapäeva Ukrainat, Kreekat, Horvaatiat, Serbiat, Ungarit ja Austriat. Lõppes see Karlowitzi rahuga 1699. a.
Moslemi rahva enamuse kindel seisukoht ka täna, mida väljendatakse väga erineval moel on, et kristlaste ja moslemite vahel rahu ei saa olla ning uskmatud väärivad hävitamist tule ja metalliga. Seda hävitamist kiidetakse ja tänatakse Allahhi, kui tapatalgud tõestust leiavad.
Niisiis tagasi alguse juurde.
Kooseksisteerimine õhtumaade ja islamikultuuri rahvaste vahel on võimalik vaid ühe poole totaalse üleoleku kõrval, sest üleolek loob (sunnitud) leppimise olukorra. Leppimine pole aga ajaloolisel põhjusel võimalik. Islamistid peavad pühaks tegevust, mis on suunatud uskmatute vastu ning nad ei lepi sellega, et on oma kunagistest vallutustest tagasi paisatud. Püüavad vaikselt tagasi imbuda ja vajaliku tugevuse saavutamisel taas oma džihaadi käivitada.
Paul Puustusmaa