Arutavad tänases Reporteritunnis kolm Riigikogu kultuurikomisjoni liiget – Helle-Moonika Helme (EKRE), Margit Sutrop (Reformierakond) ja Vadim Belobrovtsev (Keskerakond), milliseid meetmeid peaks rakendama, et parandada eesti keele oskust ja positsiooni Eestis.
Arutelu oli huvitav, kuid kohati kuidagi hambutu ja pilvedes.
Otsiti pigem vabandusi, mitte lahendusi. Monika Helme oli ehk kõige konkreetsem raadios viibinud seltskonnast.
Tööandjate poolt kõnelenud Kai Realo ajas aga üsna vastuolulist juttu suust välja, mis oli kohati minu jaoks isegi piinlik.
Arutelus esile tõstetud teema vananevast ühiskonnast ja tööjõu puudusest on küll asjakohane, kuid täiesti vale on lähenemine, et selleks tuleks nüüd tassida sisse odavat välistööjõudu ja peaksime justkui leppima raskustega ning pehmendama ehk isegi keelenõudeid.
Minu arvates selle probleemi lahendamiseks on vaja hoopis kaaluda kohanemist muutuva ühiskonnaga. Vaja mõtelda sellele, kuidas motiveerida töötamist ka pensionäridel, kellel on tõesti tahe ja võimekus tööd teha, vähendades ehk samal ajal hoopis kehtivat pensionile mineku aega. Siin peab riik suutma enamat kui lihtsalt pajatada elukestvast õppest. Lisaks on vaja teeninduses ja tootmises hoopis kiiremini ja sügavamalt kasutada automatiseerimist, robotiseerimist, kusjuures ka automaat- ja robottootmise maksustamist. Robotiseerimise, automatiseerimise ja tehisintelligentsi abil tootmise-teenuste maksustamine on tulevikus paratamatus. Mida varem me seda teadmiseks võtame ja tegutseme selle nimel, seda kasulikum meie ühiskonnale. Maksustamist aga selliselt, et ettevõtjad tajuksid - elava inimese rakendamine on kallim, kui moodsa tehnoloogia kasutamine. Ühtlasi kaoks ajapikku vajadus odavtööjõu sissevedamiseks. Enamgi veel - sünniks hoopis moodne ühiskond, kus tõesti tulevikus töötaks "masin" ja inimene tegeleks rohkem lihtsalt inimesena olemisega. Hetkel veel utoopia, kuid tulevikus normaalsus.
Jõudes nüüd tagasi keele valdamise ja nõudmise teema juurde, tahan eraldi välja tuua Belobrovtsev rõhutust, et täna on see keeruline asi ja on vaja saavutada nõudmistes tasakaal. Mitte olla liiga karm jne., et meil ei ole piisavalt eesti keele õpetajaid, kes õpetaks neid, kes tahavad eesti keelt õppida. See olevatki suur probleem.
Mina väidan, et võõrkeelelistele eesti keele õpetajate puudus pole üldse peamine probleem!
Olen arvamusel, et enamustes maailma riikides ei ole riigikeele õpetajaid tohutul määral ja ei pea neid ka olema Eestis. Need, kes soovivad riigikeelt selgeks õppida, saavad seda teha ka ilma akadeemilise toeta. Jah, see tugi võib olemas olla, kuid see ei ole peamine. Oluline on TAHE. See, et riigikeele oskuse nõue on paratamatus, väljapääsmatu olukord ning sisserännanu jaoks on keele valdamine "vabatahtlik" sund, kui tahad aktiivselt toimetada meie ühiskonnas.
Ma ei kujuta näiteks ette, et kui eestlasi kolib (oletame, et neid on rohkem kui 10, 100, ehk tuhandeid?) näiteks Prantsusmaale, siis sealne haridusministeerium poeb nahast välja ja parlament arutab, kuskohast leida prantsuse-eesti keele oskajatest akadeemilise taustaga keeleõpetajaid, et saaks eestlastele õpetada prantsuse keelt. Selle paralleeli võib kanda mistahes riigi konteksti.
Tahan öelda, et keeleõpe on eelkõige võõramaalase enda huvi ja risk, mitte niivõrd selle riigi probleem, kuhu ta on migreerunud.
Riik peab eelkõige kehtestama nõuded, milline peab olema keeleoskus erinevates majandussektorites toimetavatel isikutel. Kui vaja, siis ka keeldude ja administratiivtrahvide abil. Riigi asi ei ole noiuda teemal, et me ei saa keeleoskust nõuda, sest meil pole riigis riigikeele õpetajaid välismaalastele, kes vabatahtlikult otsustavad siia tulla.
Paul Puustusmaa