Lugedes eile ERR-ist artiklit "Samasooliste abielu jõustumine toob kaasa ka sooneutraalsed blanketid" ajas see mind ühelt poolt naerma, teisalt aga tegi kurvaks ja isegi kurjaks. Tahaks küsida ametnikelt, mida kuradit nad teevad? Kus on nende endi ja nende juhtoinaste ratsionaalne mõistus, loogika ning väärikus?
Kogu see "sooneutraalsuse" ja "samasooliste abielu" teema oma paksu ideoloogilise kastme ja olematu sisuga on suur ja väsitav pläma, mis ei lõppe aga enne, kui see räpasus saab ükskord ajaloo prügikasti visatud. Ja ta saab sinna visatud!
Aga minul tekkis paratamatult soov veelkord üle käia mõned olulised momendid selle kokku pläustitud liberaalse sousti juures, et rõhutada selle nähtuse jäledat maitset.
Ühesõnaga - HOMOSUHE ei loo ega saagi luua perekonda! Või kui, siis ainult samas tähenduses nagu kaks maffia klanni liiget räägivad endist kui perekonnast, omamata tegelikkuses ühtegi seost päriselt mõistetava perekonnaga. Homosuhte õiguslik reglementeerimine perekonna ja abielu tähenduses, millise tegevuse suunaks on sellise kummalise suhte võrdsustamine traditsioonilise perekonna ja abieluga, on sügavalt sotsiopaatiline nähtus ning juriidiline nihilism. Tegemist on klassikalise tupikteega igas mõttes. Pole tal mingit seost perekonna, abielu, sugukonnaga isegi siis, kui äärmusliberaalne seadusandja/kohtunik otsustab või kodifitseerib samasooliste suhtlust just sellisena - võrdsena traditsioonilise perekonna/abieluga.
Eesti seadusandjate ja kohtunike viimaste aastate ebatraditsionaalsed lähenemised, millega tõlgendatakse (loe: moonutatakse) meie õigusnorme, tehakse kohtuotsuseid, kus sõbrad või sõbrannad loetakse perekondadeks, on õiguslik nihilism, meie õiguskultuuri naeruvääristamine ja võimu kuritarvitamine.
Selline ultraliberaalne ja väärastatud lähenemine perekonna ja abieluinstitutsioonile on häbiväärne, traditsiooniliste sotsiaalsete ning õigussuhete purustamine, õiguslik nihilism. Seda isegi siis kui tippametnikud ja poliitikud teevad neid ebakohaseid otsuseid hirmust Euroopa Liidu ultraliberalistliku poliitika ees või selle poliitika poolt ärapetetuna. Viimasel juhul on sellised otsustajad ka lisaks rumalad.
Lõppudelõpuks tegutsevad sellised homosuhete "legaliseerijad" põhiseaduse ja rahva tahte vastaselt.
Põhiseadusega vastuolus olevana seetõttu, et kõik meie seadused peavad lähtuma põhiseaduse vaimust, mille defineerib ära preambul. See ütleb omakorda, et riik peab eksisteerima, tegutsema ja seadusi looma "... pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse säilimise...", kuid igale inimesele on selge, et homosuhe ei suuda seda eesmärki isegi teoreetiliselt täita.
Enamgi veel. Põhiseaduse § 27 piiritleb üsna täpselt ära perekonna sisu. Põhiseaduse järgi on perekond seotud kasvamisega, abikaasade, vanematega ja nende kohustusega oma laste ees. Kõik toodud kategooriad on vastuolus homokooslusega. Eelkõige seetõttu, et selline kooslus ei loo vereliine, sugulussidemeid ega seostu kuidagi sugukondlike võimalike sidemetega minevikust või tulevikust.
Lisaks ütleb põhiseaduse § 27, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Seega kõik homoperekondlust (homokooslused nn "abielude", "kooselude" jne. näol) legaliseerida püüdvad üritused, isegi ajutise õnnestumise kõrval, on vastuolus põhiseadusega. Nad ei saa olla kunagi rahva püsimise ja kasvamise argumendina ühiskonna aluseks. Nad ei pea olema ka riigi erilise kaitse all nagu nad hetkel kahjuks on. Juba seegi on põhiseadusega vastuolus olev.
Rahva tahtega on homokooslused vastuolus erinevatel põhjustel. Alates sellest, et rahva enamus ei toeta neid normaalnähtusena ning see on mõistetav. Mõistetav ka siis, kui keegi ei mõista hukka homopartnerite tekialuseid seiklusi, millised ei paku ilmselgelt kellelegi huvi. Inimestele pakub õigustatud ja põhjendatud huvi vaid see, kas neil on lapsi, lapselapsi, vanavanemaid, sugulasi ... ühesõnaga me räägime suguvõsadest, milline homokooslusest eales välja kasvada ei saa. Nagu juba öeldud on ju tegu tupikteega, mis pole mõeldav tulevaste põlvede loomiseks ega saa olla aluseks põhiseadusega eeldatud rahva püsimise ja kasvamise alusena.
Lisaks on oluline märkida, et kui eesti rahvas Euroopa Liitu meelitati (rahvahääletus 2003), siis keegi eelnevalt isegi noka otsast ei maininud, et lisaks toredale reisimise võimalusele ja majandusabile (rahva toetuse peamised argumendid EL-ile) tuleb leppida uuskommetega, millistest homokooslust heal juhul vaid komöödiateatris nähti ja homoabielu mõtegi ehk naeruturtsatusi esile kutsus.
Eesti rahvas otsustas 2003. aastal, et võime kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Nende põhimõtete seas ei olnud homokooslusi. Tegelikult ei ole neid põhiseaduse aluspõhimõtete seas ka täna. Kuid põhiseaduse devalveerimine on liberaalide seas tavaline nähe. Vähemalt nii püüavad mõned liberaalid kindlalt väita, et meie kehtiv 1992. a. põhiseadus sisaldab printsiipe, mille kohaselt tuleks võrdsustada perekond ja "homoperekond" võrdsete nähtustena. Ilmselt võib üsna kanget mürki võtta selle peale, et 1991. a. moodustatud Põhiseaduse Assamblee ei mõelnud ühtegi sekundit põhiseaduse kokkupanemisel, et riigi kaitse alla toodud perekond peaks tähendama muuhulgas "perekonda", mis koosneb näiteks kahes hullavast noormehest. See äärmuslik absurd on tänaseks tõeks saanud.
Kogu homokoosluste trall (homo- kui inimõigused, võrdne kohtlemine homokoosluse tähenduses, nn abieluvõrdsus jne.), mida meie rahvale on viimasel aastakümnel ülima jõulisusega peale surutud, ei olnud Euroliiduga liitumisel arutelu teemaks ega olnud ka ühegi kehtiva õigusakti osa, mida liitumisel rakendati. Selle läbi on meie rahvast petetud, mindud vastuollu rahva tahtega, mida rahvas andis Euroopa Liitu kuulumise eeltingimusena. Kõik see jõudis meile sama riukalikku teed pidi, mida liberaalid ka praegu muude asjade puhul kasutavad - erinevaid sotsiaalseid nähtusi ja alusnorme tõlgendatakse ümber päevapoliitilisi kaalutlusi silmas pidades. See on lõpmatu pettuse rada, mis viib varem-hiljem ühiskonnas plahvatamiseni. Seda ei tahaks kohe mitte kuidagi, kuid ultra- ja vasakliberaalid kruvivad ja torgivad mõnuga, et see juhtuks.
Lõpetuseks. Las need homod olla. Nii nagu igas ühiskondlikus nähtuses on olemas tähtsusetuid kõrvalekaldeid normaalsusest, on ka homosuhtel olemas oma pisike, mitte eriti väärikas kohake nii mõneski kummaliste nähtuste nurgakeses. On meil ühiskonnas teisigi friigitsirkuse tolasid, piire mittetajuvaid egotsentriste, eluseikluste otsijaid, lõbusemusid, armuhäppeningide korraldajaid, sotsiopaate, seksuaalperverte, manipulaatoreid, tüütuid naabreid ... igal ühel neist on oma vääritu urkake, kus oma imelikke riitusi sooritada. Kuid oluline on siin see, et RIIK ei pea andma erilist kaitset nendele kõrvalekalletele ega kasutama oma administratiivset sunnijõudu ning kodifitseerimise võimalust, et selliseid väärnähtusi normaalsusega ühele pulgale tõsta ja sundida normaalseid inimesi võtma seda kui osa normaalsusest. Need ei ole seda, pole kunagi olnud ega saagi olema. Nad lihtsalt eksisteerivad sama paratamatult kui vargused, pettused, eksimused, misiganes kõrvalekalded ja väärarengud. Ka homod on ju eksisteerinud iidamast ajast. Antiikmaailmast on neid teada, keskajast ja uuemast ajast rääkimata. Kuid ON OLULINE see, et mitte kunagi inimkonna ajaloos ei ole tuldud niivõrd napakale mõttele, et mees võiks abielluda mehega ja naine naisega. Või et nad võiksid selliselt luua perekonna, sealt tulenevad pärimisõigused jne. See oleks lihtsalt nii ülevõlli napakas, et mõne Rooma keisri soov oma hobune senaatoriks kuulutada kahvatuks selle kõrval.
Paraku liberaalne õhtumaa kultuur ei kahvatunud, kui rahvusvahelisel naljapäeval e. 01. aprillil 2001 aastal otsustas Holland pulli teha ja sellise nalja ära teha - anda samasoolistele võimalus ametlikult paari minna. Eks aeg oli valitud vastav - rahvusvaheline naljapäev, ka lollide päev.
Minu jaoks on pisut mõistetamatu, et maailma paarisajast riigist on selle rumalusega 36 riiki kaasa läinud. See on küll vähemus, kuid piinlik ja häbiväärne on pigem see, et enamus neist "lollidepäeva liikumisega" ühinenute seas on õhtumaade kultuuriruumi kuuluvad riigid Euroopas ja Ameerikas. Ja ometigi ei muuda see tõsiasja, et homokooslus ei ole võrdne ega võrreldav tegeliku perekonna ja abieluga. Eesti inimeste jaoks on see vastuolus aga heade kommete ja tavadega, traditsioonide ning põhiseaduse mõttega.
Kokkuvõtteks.
Homokoosluste legaliseerimine Eestis on sügavas vastuolus ühiskonna alustega, inimlikkuse, loomuõiguse, põhiseaduse, rahva tahte ja ootusega. Vastuolus kõigega, mis meile on pühad ja olulised. Need suhted pole midagi enamat, kui välja kujunemata või viltuse arenguga fantaasia vili, segatuna hormoonide amokimänguga. Vahel ka seotud vaimse probleemiga. See on nähtus, millele ei peaks üldse tähelepanu pöörama. Ja nii olekski ehk olnud, kui ultraliberaalid koos rahva rumalama osa toetusega poleks seda peltsebuli suureks puhunud ja hakanud siduma PEREKONNA ning ABIELUGA.
Nüüd on ühiskonnas sõda sellel teemal käinud juba kümme aastat ning nagu ütleb üks laulusalm - lõppu ei näe ja me lõppu ei näe...
Paul Puustusmaa
