Aegajalt on sõprade ringis ikka puhkenud intellektuaalselt huvitav diskussioon Venemaa ümber. Kas ikka selles pallis on piisavalt õhku või vastupidi. Kui ohtlik rašistlik Venemaa ikka on, arvestades NATO heidutust. Eelkõige muidugi siis, kui NATO dokumendid ja juhtivpoliitikute sõnad pole pelgalt poos vaid reaalsus.
Võimalik on põhimõtteliselt, hetkel pigem intuitiivselt, kaaluda majanduslikke, tehnoloogilisi ja tugiargumente, võrrelda neid olukorraga minevikust, lisaks lähtuda sellest, mis hetke olukorra kohta on teada.
Minu väide on olnud ja on see, et Nõukogude Liit oli kordades ohtlikum NATO-le kui seda on rašistlik Venemaa.
Tõsi on see, et Venemaa tuumaarsenal on väidetavalt muljetavaldav. Aga jätan selle hetkel täiesti kõrvale, sest ei usu siiralt, et isegi Venemaa tahab kasutada (vähemalt lokaalsetes konfliktides) tuumarelva. Teine asi on muidugi Venemaa tagala, mis on röögatu mahuga tänu Siberile, kuni keegi teine seda oma kontrolli alla ei võta. Hiinlased näituseks on hoolsalt sisse imbunud ega häbene tunnistamast, et neil on territoriaalseid pretensioone Siberi suunas.
Võttes arvesse sõjatehnoloogia arengut, kaasajastamist ja sellega seotud majanduslikku võimekust, siis julgen väita, et siin on Venemaa, arvestades NATO riikidega, suhteliselt mannetu, kuigi poliitilise formatsiooni olemusest tulenevalt kiirema otsustusvõimega, võrreldes NATO riikidega. Seda eelkõige suhtelise rahu tingimustes, kus NATO ametlikult pole ennast kuulutanud sõjas olevaks pooleks. Aga seegi mõjutab hetkel vaid tänast päeva.
Sõjaline potentsiaal on tänasel Venemaal NATO-ga võrreldes samuti kehvake, võrreldes Nõukogude Liidu ajaga. Tehnoloogiliselt oli Venemaa NATO riikidega võrdsemas positsioonis kui praegu.
Potentsiaalist rääkides tasub rõhutada, et möödunud sajandi keskel ja pisut edasi, Nõukogude Liidu hiilgeaegadel, oli Venemaa (toonase NSVL-i e. Nõukogude Liidu) käsutuses kogu liitriigi potentsiaal – kõik 15 liiduvabariiki. Tänaseks on see potentsiaal olematu. Ustavaks on jäänud Venemaale lisaks ehk vaid 3 endist liiduvabariiki – Valgevene, Tadžiki ja Usbeki liiduriigid. Viimane on siiski Venemaale ebakindel partner.
Lisaks oli Moskva kindralite käes, Kuuba, pool Aafrikat, nii mõndagi Aasiast ... ja, mis peamine - Varssavi Pakti nimeline sõjaline organisatsioon, kuhu kuulusid Ida-Euroopa riigid. Seda enam ei eksisteeri. Selle asemel on poolpidune ODKB (Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon), mis koosnes endistest liiduvabariikidest ja mille 9-st liikmest on 3 (Aserbaidžaan, Usbekistan ja Gruusia) on sellest organisatsioonist lahkunud juba ning Armeenia ja isegi Kasastani peale eriti lootma jääda Venemaa ei saa. Kuuba, Aafrika ja Aasia riikidele kahuriliha ning platsdarmide osas enam toetuda ei saa. Jäänud on veerand Süüriat.
Seega lihasmassi on Venemaal täna oluliselt vähem, kui seda oli nõuka ajal.
Potentsiaalselt võib vaadata ka Venemaa nn uusi liitlasi – Põhja-Korea, Iraan, Hiina.
Põhja-Korea pole märkimisväärne argument, ennem selline tongipüss, mis paugub küll, kuid jõuetult. Iraan ajab oma islamipoliitikat, kes on pigem lähtub väga personaalsest islami-araabia huvist, mis ei kattu Venemaa üldiste huvide ja strateegiatega. Seega saab Venemaa sealt küll sõjamajanduslikku abi, kuid ei enamat. Ja pole Iraan ka majanduslikult mingi suurtegija.
Hiina on omaette frukt. Ta õrritab ühte, õrritab teist, kuid lõppudelõpuks osutub kavalpeaks, kes jõekaldal istub, oodates kuni kellegi laip lõpuks mööda ujub. Temal on huvid nii Venemaa kui USA vastu. Ükski ta huvi ei kannusta toetama ainult ühte poolt – Venemaad või lääneriike. Ta ootab.
Lisame siia veel Venemaa suhtelise kurnatuse käimasolevast Vene-Ukraina sõjast … pilt Venemaa jaoks pole teps roosiline.
Kuid eeltoodu võib viia Venemaa meeleheitlike sammudeni, mida meie vanasõna kirjeldab nii – p…. mullas või käsi kullas.
Paul Puustusmaa
