TÄNA, 08.02.1725 e. 300 aastat tagasi suri Peeter I, Venemaa esimene keiser.
Üsna vaieldamatult oli tegemist Venemaa ajaloo ühe väljapaistvama tegelasega, kes suutis aasiapärasele mongoli-tatari provintsi staatusest vabanenud Moskoovia vürstiriigile ette joonistada euroopaliku näo.
Peeter oli väsinud mongoliidsete juurtega aasiapärasusest Venemaast. Omas ajas oli ta progressiivse mõtlemisega, kes hindas kõrgelt euroopalikkust. Seepärast soovis ta, et tema riik oleks käsitletav Euroopa osana. Seda nii majanduslikult, kultuuriliselt kui sõjaliselt. Mees ise oli incognito käinud Euroopas, uurinud siinset tööstust, laevehitust, sotsiaalset elukorraldust ning tsaariks saanuna unistas ta Venemaast samuti euroopaliku riigi teha.
Peetri I ajal vallutati (1703. aastal, Põhjasõja käigus, millest tuleb juttu allpool) Rootsi võimu all Ingerimaal asunud soome-ugri elanikkonnaga Nyeni asula ja seal seisnud Nyenskansi linnus ning rajati kõrvale, Jänesesaarele tugev muldkindlustus, mille Peeter ise nimetas oma kaitsepühaku apostel Peetruse järgi hollandipärase nimega Sankt Pieter Burch (hilisem Peeter-Pauli kindlus). See nimi kandus edasi uue kindluse kõrvale Neeva suudmesse kasvanud uuslinnale, mida täna tuntakse Peterburina, endise Venemaa pealinnana.
Ajaloolise tegelasena oli ta mõju märkimisväärne, ent see ulatub ka tänasesse päeva.
Peeter I loetakse isikuks, kes mitte ainult ei püüdnud anda Venemaale euroopalikku nägu, vaid oli selles ka suhteliselt edukas. Kuigi tema riiki enam maamunal ei eksisteeri ja isegi õigusjärglast pole, sest seegi hävitati vene sotsiaaldemokraatide poolt nn suures sotsialistlikus oktoobrirevolutsioonis 1917. aastal, hinnatakse Venemaal endist keisrit kõrgelt just euroopalikkuse toomise pärast Venemaale ning loomulikult suurriigi loomise pärast. Ja Peeter I teeneid "akna raiumise" pärast Euroopasse hinnatakse sealses ühiskonnas eriti kõrgelt. Silmas peetakse selles osas sõda, mida Põhjasõja all maailmas tuntakse (kestis 1700-1721).
Kokkupuude tänapäevaga on seos läbi vene diktaator Putini, kes Peeter I poolt loodud akna sulges ning laudade ning naeltega kõvasti kinni peksis. Seega saab väita, et see tee, mida Peeter I omal ajal alustas Venemaa euroopalikuks muutmisega, on tänaseks läbi saanud. Venemaa on taas muutumas teisejärguliseks (Aasia) riigiks, kelle suurimad liitlasedki asuvad seal. Nimelt Iraan, Põhja-Korea ja Hiina. Viimati nimetatu pole isegi võib-olla lihtsalt liitlane vaid tulevane Venemaa tegelik omanik ja võimukandja.
Nüüd siis teema juurde: tänasel päeval surnud Peeter I ja Marta.
Põhjasõda algas teatavasti Saksi-Poola ühisvägede vallutus-rünnakuga Liivimaa pealinnale Riiale (22.02.1700), mis aga ebaõnnestus.
Olukorda otsustas ära kasutada omakorda Taani kuningas, kes samuti otsustas rünnata Liivimaal võimu teostavaid rootslasi ja kuningas Frederik IV kuulutas märtsis 1700 Rootsile sõja.
Moskoovia (edaspidi Venemaa) oli just sõlminud rahu Türgiga, millega lõppes järjekordne Vene-Türgi sõda (1686-1699). Seetõttu olid tal vabanenud käed ja väed, mida sai kasutada mujal maailmas. Siinjuures on huvitav teada, et venelane on türklasele kallale läinud kolmesaja aasta jooksul (1569-1878) 11 korda. Vähemalt teada on üksteist Vene-Türgi sõda. Kusjuures need pole teadaolevalt ka ainsad sõjalised konfliktid venelaste-türklaste vahel. Siit ka tänapäeva kanduv mõtisklus, et kui head saaksid olla nende kahe riigi omavahelised suhted?
Moskva tsaar Peeter I, kes toona oli parasjagu Poola liitlane ja kelle sõjajõud olid parasjagu paine alt vabad kasutamiseks mujal, arvas omakorda ära kasutada seda, et rootslasi ründasid Euroopa erinevad suurjõud ja otsustas mängu kaasa mängida, rünnates omakorda rootslasi Rootsi riigi ida-alade kaudu. Merd ja rändamist (ka ründamist) armastava tsaarina lootis ta Rootsiga sõdimise kaudu saada oma riigile meretee ja selle kaudu avatuse Euroopasse.
Augustis 1700 kuulutas Peeter I Rootsile sõja ja alustas oma vägedega rüüstama Rootsi võimu all olevaid alasid tänasel Ingerimaal ja Soomes.
Rootsi noor kuningas Karl XII saabus seejärel Liivimaale Pärnusse ning suundus 8000 mehega Ingerimaa poole - Pärnust Narva suunas.
Peeter I omakorda oli jõudnud ca 35 000 mehega Narva alla ning asus linna piirama. Järgnenud Narva lahingus teatavasti purustasid Rootsi väed armutult vene aasiapärase sõjaleeri ning lahingust sai tsaar Peetri jaoks tõeline häbiplekk.
Aga sõda jätkus ning rootslaste jaoks edaspidi mitte nii väga edukalt. Ja nüüd tuleb mängu Marta!
Väikese sissejuhatusena tuleb kõigepealt märkida, et 1684. aastal sündis Tartus tüdruk, kelle ristinimeks sai Marta. Tema vanemate kohta eksisteerib mitu versiooni. Ühe kohaselt oli ema pärisorja staatuses. Teisel ning enamlevinud versiooni kohaselt ema staatusest ei räägita, küll aga isa omast. Isa olevat olnud Leedu või Poola päritolu asunik või rentnik, vabamehest talupidaja Samuel Skawronsky. Sarnase perenimega inimesi elab ka tänapäeval Tartus.
1686. või 1687. aastal kolis pere ära Alulinna elama. Alulinn (Lõuna-Eesti keeles Aluliin), mis asub tänasest Eesti-Läti piirist ca 20 km ja Vastseliinast ca 30 km kaugusel kannab täna Aluksne nime, tookord aga saksapäraselt Marienburgi nime.
Aasta paar hiljem suri pereisa katku. Mõned aastad hiljem suri ka ema. Marta koos õdede-vendadega anti aga eestkostjate surma järel sealsesse laste varjupaika.
Sealt korjas tüdruku üles tuntud baltisaksa haritlane, pastor Ernst Glücki, kes tüdruku võttis perre majaabiliseks, hiljem lapsendas.
Glück oli tuntud persoon, erudiit, kes tänases lõunanaabrite kultuuriruumis on teada kui isik, kes tõlkis Piibli läti keelde.
Põhjasõja ajal 1702. aastal, kui venelastele möödusid edukalt Erastvere ja Hummuli lahingud, tungisid vene vaenuväed krahv Šeremetevi juhtimisel lõpuks Alulinna (edaspidi Aluksne) alla.
17-aastane Marta oli just paar päeva varem abiellunud sealse rootsi garnisoni kuulunud traguniga, kelle nimena on märgitud Juhan Raabe (Johan Rabe). See oli aga traagiline lugu ja abielu. Aluksne alla jõudsid vene väed paar päeva pärast nimetatud pulmi ja esimestel päevadel Marta mees jäi kadunuks. Tõenäoliselt langes võitluses venelastega.
Aluksne linn ise langes peale 10-päevast piiramist.
Ivo Karlep on selle sündmuse kohta kirjutanud 2018. aastal järgmist: "Vene väed piirasid Aluksne ümber, kõik elanikud ja linnas viibijad võeti vangi, nende seas ka Marta, kes viidi öösärgis Vene sõjasalga laagrisse. On teada, et ta sattus ühe ohvitseri kätte, kes mõne aja pärast andis neiu edasi feldmarssal Šeremetjevile. Seal nägi Martat mõjuvõimas aadlik Alkender Danilovitš Menšikov, kes napsas ta lihtsalt tugevama õigusega endale. Martat ja Menšikovi sidus algusest peale kindel sõprus, ja just Menšikovi juures nägi teda hiljem ka Peeter I."
Minul ei ole veendumust, et kõik oli lihtsakoeline nagu kirjutab Karlep, kuid eks omajagu tõde selles ikka ole küll. Faktiks on lihtsalt see, et Marta tõepoolest langes koos oma kasuisa Ernst Glück'iga venelaste kätte, kust edasi lähevad juba eraldi lood. Glück lastakse hiljem vabaks ja elab Moskvas. Peeter I kingib talle isegi mõisa - Ahja mõisa. Õigemini tema lesele ja Marta kasuemale, sest Ernst Glück ise suri 1705. aasta kevadel.
Marta aga tõepoolest, nüüd siis tuntud kui Marta Elena Skawronska, liigub misiganes šarme ja oskusi kasutades mööda õukonna treppi ülespoole. Kui vaadata vene allikaid, siis tundub, et just Marta jäärapäisus, aus otsekohesus olid need, mis tema vangistajaid võlusid. Seda kuni tsaar Peetrini kaasa arvatud.
Populaarteaduslikus Wikipedias tsiteeritakse Kuuskemaad, kes Martat iseloomustab järgmiselt: "Marta kohta on kirjutatud, et ta oli lühike, tõmmu, tugeva kondiga ja jättis tihti vulgaarse mulje, ometi meeldis ta Peetrile. Naine olevat teinud labast nalja, kuid olnud samas füüsiliselt tugev ja hiljem väga hea tantsija. Kui Peeter küsis ühes kirjas, millist pitsi naine sooviks, vastas too, et ei taha üldse midagi. Aga kui ta siiski pitsi tellib, siis peaks sellel olema jäädvustatud tema ja Peetri nimi. Marta saatuse määras see, et Peeter saatis ta oma õe juurde Moskva-lähedasse Preobraženskisse kombeid omandama. Seal ta õppis vene keelt ning võttis vastu õigeusu."
Õigeusuga koos sai ta ka endale uue kohase nime. Martast oli nüüd saanud Jekaterina Aleksejevna - tsaar Peeter I favoriit ja sõber. Veel enne kui temast sai Peeter I ametlik naine (1711), sünnitas ta tsaarile kolm last Jekaterina (1707), Anna (1708) ja Jelizaveta (1709). Peale tsarinnaks saamist veel viis last. Natalja (1713), Margarita (1714), Pjotr (Peeter - 1715), Pavel (Paul - 1717) ning Natalja (1718).
Peale Peeter I surma sai temast Venemaa keisrinna ja isevalitseja - Katariina I.
Talutüdrukust keisrinna suri 17.05.1727.