100 aastat vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste sünnist Eestis: identiteedi ja traditsioonide säilitamise mehhanism
Rahvuslane omandab väärikuse, kui austades oma rahva kultuuri ja traditsioone suudab ta seda teha ka teiste rahvuste suhtes. Rahvuslus, mida hoiavad üleval sellised rahvuslased, omandab majesteetlikuse ning au.
Sünnijärgne noor rahvusriik - Eesti Wabariik oli täis kirge ning usku õiglusse, mida kandsid meie noored ühiskonnaehitajad, püüdes maailma edumeelsematest teadmistest ning arusaamadest lähtuvalt üles ehitada oma rahvuse riiki, mis oleks igikestvalt turvaline pesa oma rahvuse, keele ja kultuuri säilitamiseks.
Sellepärast anti meie rahvale laialdased privileegid kõrgeima võimu kandjatena ja see oli ka üheks põhjuseks, miks sündis just meie riigis toonastes arusaamades äärmiselt edumeelne kultuuromavalitsuse seadus. See oli seadus, mis nägi meie rahvusriigis ette võimaluse vähemusrahvustele jääda truuks oma rahvusele ja kultuurile, seda arendada süvitsi, samas kodanikena jääda ustavaks ning lojaalseks eestlaste rahvusriigile - Eesti Wabariigile.
TÄNA, 100 aastat tagasi, 12. veebruaril 1925. aastal võttis riigikogu vastu vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste seaduse, mis leidis maailmas laialdast positiivset vastukaja. Nagu on märgitud rahvusvahelises teadmakirjanduses, siis Eestis toona vastu võetud ja kasutusel olnud vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadust tunnustatakse laialdaselt kui ühte harvaesinevat Renneri ja Baueri mitteterritoriaalse autonoomia mudeli edukat rakendamist. Eesti läks selles osas teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest oluliselt kaugemale ja antud seadust on peetud selleaegses Euroopas ainulaadseks.
Kaido Laurits oma töös "Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940" viitab sellele, et seda seadust on kutsutud ka „eesti rahva visiitkaardiks, astumaks maailma vabade rahvaste sekka”. Seda on tõstetud esile ka pärast teist maailmasõda, nimetades seadust rahvusküsimuse optimaalseks lahenduseks.
Vähemusrahvuste kultuuromavalitsus Eestis: identiteedi ja traditsioonide säilitamise mehhanism
Eesti on eestlaste maa. Selle rahva maa, kelle eneseteadvus ja identiteet taevastesse kõrgustesse tõusis rahvusliku ärkamisega XIX sajandi teisel poolel. Maarahvast said eestlased, kellele kiiresti kasvas ümber omakeelne kultuur ja haritlaskond. Rahvuslik tõus ei toonud meie rahvasse ülbust vaid teadmist ning mõistmist, et juba ajalooliste asjaolude najal on meie hulka toonud elama mitmeid erinevaid rahvusgruppe, kellel on samuti oma keel, kultuur ja traditsioonid. Eestlased toona adusid üsna selgelt, kuidas teiste kultuuritaustadega inimesed aitasid kaasa me rahvuslikule tõusule ja ka riikluse tekkele. Nad moodustasid mitmekesise rahvahulga, mille suuruseks hinnatakse toona ca 10% kogu Eesti elanikkonnast.
Et olla õiglane ja väärikas, otsustas seaduseandja eksisteeriva rahvusliku mitmekesisuse säilitamiseks luua mehhanismi, mis võimaldab rahvusvähemustel oma kultuuri ja haridust iseseisvalt korraldada.
Seaduse eesmärk ja põhimõtted
Oli siinjuures aga oluline, et seadus reguleeris vaid neid vähemusrahvusi, kes sellistena olid defineeritavad. Riik pidas oma inimeste üle suhteliselt täpset arvestust ning seadis käsitletava seaduse reguleerimise alla vähemusrahvad, kelle arvuline suurus oli 3000+. Arvesse läksid seega inimesed, kes olid rahvaloenduse kaudu kantud vähemusrahvuste nimekirja. Lisaks pidid nad olema kõik eranditult Eesti kodanikkonda kuuluvad.
On aeg märkida, et seaduse regulatsiooni alla mahtusid Wabariigi ajal Eestis elanud sakslased (baltisakslased), venelased, juudid, rootslased ja lätlased.
Riik andis vähemusrahvustele selle seadusega hulga privileege, KUID keelas siseneda riigi poliitikaellu tegeleda religiooni propageerimise ning arendamisega.
Seaduse järgselt oli vähemusrahvuste poolt loodava kultuuromavalitsuse eesmärk tagada rahvusvähemustele võimalus säilitada ja arendada oma kultuuri, keelt ja haridust. Seadus lubas vähemusrahvustel luua endale kultuuromavalitsuse, kui vastava rahvusrühma liikmete arv Eestis ületab 3000 ning nad olid moodustanud registreeritud kultuuriühenduse. Kultuuromavalitsus omakorda andis kogukonnale laialdased võimalused oma kultuurielu korraldamiseks ning haridus- ja sotsiaalküsimustega tegelemiseks.
Kultuuromavalitsustele anti õigus oma liikmete suhtes sundmäärusi kehtestada ja neid ka enda vajaduste järgi maksustada (lisaks saadi tulu nt riigilt koolidele antavatest toetustest, annetustest, korjandustest jne) nagu viitas Kaido Laurits oma töös.
Kultuuromavalitsuse moodustamine ja tegevus
Seaduse kohaselt tekkis kultuuromavalitsus siis, kui vastava rahvusgrupi liikmed on registreerinud end vähemusrahvuse valijaskonnana ning korraldanud oma esinduskogu valimised. Esinduskogu vastutas kultuuromavalitsuse juhtimise eest ning tegi otsuseid haridus-, kultuuri- ja meediaküsimustes. Kultuuromavalitsusel oli õigus saada riiklikku rahalist toetust, mida sai kasutada haridusasutuste ja kultuurikeskuste ülalpidamiseks, keele ja traditsioonide edendamiseks ning muudeks kultuuriprogrammideks.
Kultuuromavalitsuse valitsemine e. juhtimine.
Tänapäeval on Eestis tegutsenud mitmed kultuuromavalitsused, sealhulgas Eesti vene, saksa ja rootsi kogukonnad. Need organisatsioonid töötavad aktiivselt oma kultuuripärandi hoidmise nimel, korraldades keeleõpet, folklooriüsnaid ning erinevaid kunstilisi ja hariduslikke tegevusi. Näiteks on vene kultuuromavalitsus aidanud kaasa vene keele ja kirjanduse edendamisele Eestis, samas kui rootsi kogukond hoolitseb rannarootslaste ajaloo ja traditsioonide jätkusuutlikkuse eest.
Seaduse kohaselt oli kultuuromavalitsuse kõrgeim juhtorgan kolmeks aastaks valitud kultuurnõukogu, kuhu võis kuuluda 20 kuni 60 liiget. See organ mängis keskset rolli vähemusrahvuse kultuuriellu panustamisel – just kultuurnõukogu otsustas omavalitsuse tegevuse alustamise ja lõpetamise, kehtestas maksud ning andis välja määrusi. Lisaks oli kultuuromavalitsuse kõige tähtsam täidesaatev organ vähemalt kolmeliikmeline kultuurvalitsus, mis tegeles suhtlusega ametiasutuste ja eraisikutega, korraldades kultuuripoliitikat käsitlevaid praktilisi küsimusi. Kuigi seadus arvestas mitmel pool Eestis elavate vähemusrahvustega, tuli nii kultuurnõukogu kui ka kultuurvalitsus paigutada Tallinna, mis võis mõnele piirkondlikule kogukonnale tekitada ebamugavusi.
Algses seaduse variandis ei olnud ette nähtud kohalikke kultuurhoolekogusid, kuid hiljem lisati need seadusse, et tugevdada vähemusrahvuste võimalusi oma kultuuri ja hariduse korraldamisel. Kultuurhoolekogude tegevuse põhimõtted ja juhtnöörid kehtestati ametlikult 18. detsembril 1925 ning need asutused võisid oma tööd alustada juba 1. jaanuarist 1926.