Eelmise sajandi alguses oli Tsaari-Venemaa ühiskonnas üldlevinud arusaam, et eluliste raskuste puhul oli olukorra süüdlaseks kõrged ametnikud ja maaisandad, kelle ülepingutuste ning omavoli vastu sai sõdida palvekirjade elik petitsioonide esitamise kaudu tsaarile.
Isevalitsejast tsaar kui Jumala asemik sai ainsana olla kõikide probleemide lahendamise ema, õigemini isa. Hea tsaar ju ikka aitab, kui teada saab, kui raske on rahva elu...
Usk sellesse oli vene ühiskonnas sellesse äärmiselt tugev.
Kuid nagu teada, lõppes see pime usk verise selginemisega. Niinimetatud verise pühapäevaga 1905. aasta alguses, kui tsaarile petitsiooni (palvekirja) viima läinud rahumeelset rahvademonstratsiooni ründasid korrakaitsjad ja sõdurid.
Kiireks infoks, et Peterburis toimunud verine pühapäev oli intsident 22. jaanuaril (vana kalendri järgi 9. jaanuaril) 1905, mille käigus sõdurid ja korrakaitsjad tulistasid Peterburi toona väga tuntud ühiskonnategelase - preester Gaponi juhtimisel Talvepalee poole liikunud tööliste ja haritlaste demonstratsiooni. Selles sündmuses hukkus ca 1000 inimest.
Ja algas esimene revolutsioon (1905) Venemaal. Sellele järgnes teine revolutsioon (1917) vene sotsiaaldemokraatide eestvedamisel, kes hävitasid tsaaririigi ja asutasid uue riigi - ilma õiguseellaseta eksisteeriva tänase Venemaa. Sellise riigi, millest kiiresti kasvas metsikum ning õelam nähtus maamuna ajaloos.
Kogu eelneva jutu iva on aga selles, et kuigi revolutsiooniga lõppenud ja riigi hävitanud sotsiaalsest plahvatusest palvekirjadesse uskunud Venemaal on möödunud pisut üle saaja aasta, see usk ja naiivsus sealsest ühiskonnast lahkunud ei ole.
Endiselt usuvad venelased, et lihtinimese võimalus asju muuta on see, kui tsaar saab teada pööbli raskest elust. Ja nii ka täna pommitavad lihtsad vene inimesed sinisilmse säraga, naiivsus silmades, "tsaar" Putinit lootusega, et tsaar aitab.
Aga ei aita.
Küsimus on vaid selles, millal toimub kordusetendus "Verine nädalapäev" ning, mis siis saab Venemaast.
Mina loodan, et laguneb. Ajalugu on kinnitanud, et Venemaa geneetilisest kurjusest pole võimalik jagu saada ilma selle riigi lagunemiseta.
Minu mõttemõlgutuse tõukajaks oli aga tänane artikkel PM-s, kus räägitakse Venemaal taas esile kerkinud ja üha kasvavast usust palvekirjade esitamisesse.
Seal siis kirjutatakse, kuidas Venemaal on sagenenud juhtumid, kus kodanikud pöörduvad diktaator Putini poole isiklike probleemide lahendamiseks.
Nenditakse, et see viitab usalduse puudumisele kohalike omavalitsuste ja ametnike vastu.
Näiteks Moskva lähistel asuva linna elanikud paluvad presidendilt abi kokkuvarisemisohtlike hoonete renoveerimisel. Sarnaseid pöördumisi on tehtud ka teistes piirkondades, kus elanikud kurdavad kohalike ametnike tegevusetuse üle.
See nähtus meenutab tsaariaegset traditsiooni, kus alamad esitasid oma muresid otse monarhile, lootes tema isiklikule sekkumisele.
Eksperdid näevad selles kodanike meeleheitlikku katset leida lahendusi, kui tavapärased institutsioonid ei toimi.
Tõdekase kirjutises, et sellised pöördumised võivad viidata autoritaarse juhtimisstiili tugevnemisele, kus kõik otsused koonduvad ühe isiku kätte. See tendents võib pikemas perspektiivis kahjustada institutsioonide usaldusväärsust ja tõhusust.
Kriitikud hoiatavad, et selline praktika võib viia võimu veelgi suurema tsentraliseerimiseni. Samas näitab see ka kodanike piiratud võimalusi osaleda otsustusprotsessides ja mõjutada poliitikat kohalikul tasandil.
Kokkuvõttes peegeldab see Venemaa ühiskonna struktuurseid probleeme ja vajadust institutsionaalsete reformide järele.
Ja nagu mina juba arvamust eelpool avaldasin, et ei imestaks, kui puhkeb revolutsioon ja loota tasuks meil Venemaa lagunemist.
Aamen!
Paul Puustusmaa
ERK
Paul Puustusmaa
ERK