Eesti metsade sügavuses, kus tuul sosistab iidseid lugusid ja sammal peidab endas rahva kannatusi, peeti 21. veebruaril 1945 maha Ennuksmäe punkrilahing – üks traagilisemaid ja samas kangelaslikumaid peatükke meie metsavendade ajaloos. Holstre ja Mustla vahelisele metsatukkale rajatud peidupaik, mis oli 1944. aastal ehitatud Jaan ja Evald Sova poolt, sai saatuslikuks lahinguväljaks, kus vabaduse eest seisjad andsid oma elu, et kaitsta seda, mis neile kõige kallim – enda vabadus ja rahvuslik väärikus.
See oli talvine päev, mil lumi kattis maad ja külm näpistas näppe, kuid metsavendade südamed põlesid soojast vabadusjanust. Ennuksmäe punkris varjas end seitse meest ja nende seas ka naisi, kes olid valinud vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimudele. Nad olid põgenenud kodudest, jättes maha kõik peale lootuse, et Eesti võib veel vabaks saada. Punker ise oli nutikalt maskeeritud – tiheda metsaga kaetud kõrgendikul asuv hästi varjatud blindaaž, mille luuk oli seestpoolt suletud, pakkus pelgupaika ja kaitset. Kuid 21. veebruari hommikul murdis rahu NKVD operatiivgrupp, mida juhtis julgeoleku vanemleitnant Laas koos Viljandimaa osakonna ja 138. laskurpolgu võitlejatega.
Lahing algas äkki ja kestis üle kuue tunni. Ründajad avastasid punkri kahe kilomeetri kaugusel Ennukse talust ning nõudsid allaandmist. Metsavennad vastasid otsustavalt – nad lõhkasid akumulaatorivooluga ettevalmistatud fugass-miini, mis oli maetud kolm meetrit sissepääsuluugist eemale, ning seejärel avasid tule vintpüssidega. See oli meeleheitlik vastupanu, kus iga lask kajas kui hüüd oma rahvale. NKVD väed, arvult ülekaalukad, piirasid punkri ümber, kuid metsavennad ei andnud alla. Lahingu lõpuks hukkus seitse metsavenda, nende seas kaks venda Sova't, kes olid punkri rajanud. Ründajate poolel langes kaks meest. Viis inimest – sealhulgas üks naine – võeti kinni ning viidi ülekuulamisele ja hiljem Siberisse.
Ennuksmäe punkrilahing ei olnud pelgalt tulevahetus, see oli sümboolne vastuhakk võõrvõimule, mis oli Eesti rahva hinge tallanud. Need seitse kangelast ei võidelnud ainult oma elu eest, vaid kogu Eesti vabaduse nimel. Kuigi nende punker vaikis pärast lahingut, jäi nende vaim metsadesse elama.
2010. aastal taastati punker ligilähedases suuruses, et meenutada nende ohvrit. Kuigi see hävis 2016. aastal tules, avati 2021. aastal uus taastatud punker – kahe sissepääsu, naride ja köetava pliidiga, et tänased põlvkonnad saaksid astuda nende jälgedes ja tunda seda karget vabaduse hõngu, mille eest metsavennad seisid.
Ennuksmäe lugu on rahvusromantiline ood meie esivanemate vaprusele – mälestus sellest, kuidas väike rahvas ei lasknud oma vaimu murda, vaid tõstis pea ka kõige pimedamatel aegadel. See on lugu, mis elab edasi igas eestlases, kes astub metsa ja kuuleb tuules kangelaste sosinat.
Au neile igavesti!