Ajalooliselt on teatavasti Eesti ja Läti alad ning siinne rahvas omavahel väga seotud. Need seosed on läinud läbi inimeste ja kultuuri kaugemale kui tänapäevased administratiiv-poliitilised piirid visuaalselt eeldaksid. Ilma häbenemata saab tugineda ajaloo alastele teadmistele ning väita, et pool Lätit ja enamgi, eriti ta rannikuala ning Eesti oli aastatuhandeid ühtne keele ja kultuuriruum, mida alates XIII sajandist (kristlaste tulekust) tervikuna Liivimaaks kutsuti.
Tõsi on see, et Liivimaa nimetus maale, kus asub tänane Eesti ja Läti, lähtub Euroopa kristlaste esmasest laiapõhjalisest kokkupuutest liivi hõimudega (meie soome-ugri hõimurahvas), kes elasid muinasaja lõpul Liivi lahe rannikul ning Koiva (Gauja) ja Väina (Daugava) jõgede alamjooksul, aga ka tänapäeva Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. Nemad selle nimetuse maale andsid, kui aastal 1201 maabusid ristisõdijate toetusel Daugava jõe alamjooksul oleva Rii lisajõe äärde ja rajasid sinna Riia linna liivlaste kaubasadama ning küla asemele. Riiast sai sai hiljem Liivimaa pealinn juba Orduriigi (Liivi konföderatsioon 
1228-1560 ) ajal ning mille osaks oli algselt kunagi ka Ida-Presismaa - see on pikem jutt, kuid pole hetkel üldse oluline.
Aga nüüd ikka tagasi selle kultuurilise uperpalli juurde, millest tahtsin lugejatele pajatada.
Teatavasti on liivi keel väga lähedane eesti keelele. Oluliselt lähedasem kui näiteks soome keel. Pigem suhestub nagu omavahel suhestuvad seto ja eesti keel.
Tänane läti keel (Läti riigikeel e. latviešu valoda) on aga meist väga kaugel, hoopis balti keelkonda kuuluv, milline on suguluses pigem slaavi keeltega. Tõsi, eripäraks on tal sõnarõhk alati esimesel silbil, milline tõenäoliselt lähtub meist e. läänemeresoome keelte (eesti-liivi) mõjust.
Hoolimata keelte erinevusest on lätlased ja eestlased tihedasti seotud läbi ajaloo, veresidemete, geneetika ja kultuuri. Kui läbi huumoriprisma vaadatuna me nüüd üksteise varbaid lugema ei hakka, siis on meil palju toredaid seoseid. Nii näiteks on ju huvitav teada, et rahvalik laul, mille üle meie mulgid on eriti uhked ja mis kannab nimetust "Viljandi paadimees", on tegelikult loodud lätlase poolt. Selle loo viisi ja originaali autoriks on Läti helilooja ja muusik Alfrēds Vinters (1908–1976).
Niisiis on ühe meie rahvalaulu tegelik autorlus kandunud Lätimaale. Samas on meil võimalik käia vastukäik.
Nimelt lätlaste kuulus rahvalaul "Puhu tuul ja tõuka paati", mida harduses lauldakse pea igal suuremal lätikeelsel rahvapeol, mida samas armastatakse ka eestlaste seas, ei olegi lätlaste oma, vaid hoopis liivi rahvalaul. Kui täpsem olla siis "Pugõ tul" on IIDNE liivi pulmalaul, milles liivi poiss sõidab paadiga oma kallima juurde Kuramaale. Liivlased oma keelelt, mida nad ise kutsuvad rannarahva keeleks (līvõ kēļ, rāndakēļ) on aga pigem eestlastele lähemal kui lätlased oma latviešu valodaga.
Olgu lõbusaks lõpetuseks ära toodud ka selle laulu kaks esimest rida liivi, eesti ja läti keeles.
Liivi keeles:
"Pūgõ, tūļ, ja ajā laijõ,
Ajā mīnda Kurāmōl!..."
Eesti keeles:
"Puhu tuul ja tõuka paati,
Aja Kuramaale mind!..."
Läti keeles:
"Pūt, vējiņi, dzen laiviņu,
Aizdzen mani Kurzemē..."
Seega väike võidupunkt on võetud viievarbaliste poolt.
Paul Puustusmaa
