Paarkümmend aastat tagasi tutvustati mulle ühe soomlase mõttelendu, kes püüdis parasjagu usinasti õppida eesti keelt rääkima. Aegajalt tekkisid tal sõnalüngad ja ta asendas need jooksu pealt välja mõeldud sõnadega. Nii mõnigi neist oli üsna andekas. Kord oli tal vaja esitada küsimus, mis pidi lõppema omakorda kontrolliva küsimusega "..., kas sa said aru?"
Et tal aga kohe see eesti keeles meelde ei tulnud, asendas ta selle välja mõeldud sõnaga "arusid?"
Mulle see leid väga meeldis toona ja meeldib praegugi.
Eelkõige meenus see seik mulle aga seoses tänase päevaga, kui möödub 145 aastat suure Eesti keeleteadlase ja keeleuuendaja Johannes Aaviku sünnist.
Johannes Aavik (1880–1973): Keeleuuenduse suurvaim
Johannes Aavik ei olnud lihtsalt keeleteadlane; ta oli keelekunstnik ja visionäär, kelle ambitsiooniks oli muuta eesti keel maavillasest talupojakeelest peeneks ja paindlikuks kultuurkeeleks, mis suudaks väljendada ka kõige keerukamaid filosoofilisi ja esteetilisi nüansse. Tänapäeval kasutame me sadu tema loodud sõnu, teadmata, et need on sündinud ühe mehe kirjutuslaua taga.
Elukäik ja haridustee
Johannes Aavik sündis 8. detsembril 1880 Saaremaal, Randvere külas vallakirjutaja pojana. Juba noorena ilmutas ta erakordset huvi keelte vastu. Ta õppis Kuressaare gümnaasiumis **, kus tärkas temas esmane huvi keelekorralduse vastu. Edasised õpingud viisid ta Tartu Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonda.
Tõeline maailmapilt avanes talle aga välismaal. Aastatel 1905–1910 tudeeris ta Ukrainas Nižõni Ajaloo- ja Filoloogia Instituudis ning hiljem Helsingi Ülikoolis, kus ta 1910. aastal kaitses kandidaadikraadi.
Kõige suuremat mõju avaldas Aavikule aga viibimine Pariisis. Prantsuse kultuuri ja keele elegants veensid teda, et eesti keel on ehk liialt raskepärane ja saksa mõjudega. Ta seadis eesmärgiks "euroopastada" eesti keel, muutes selle kõlalt ilusamaks ja struktuurilt ökonoomsemaks.
Aastatel 1926–1933 töötas ta Tartu Ülikoolis eesti keele lektorina ja 1934. aastast haridusnõunikuna. Teise maailmasõja ajal, 1944. aastal, põgenes Aavik Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi. Ta elas Stockholmis kuni oma surmani 1973. aastal, jätkates seal aktiivselt keelealast tööd ja publitseerimist, olles paguluses eesti kultuuri üks tugisambaid.
Suur Keeleuuendus (1912–1926)
Aaviku elutöö tuumaks on keeleuuendusliikumine. Erinevalt varasematest keelemeestest, kes kogusid sõnu rahvasuust, leidis Aavik, et keelt võib ja tuleb teadlikult luua. Tema moto oli, et keel on tööriist, mida inimene saab paremaks teha – sarnaselt sellele, kuidas aretatakse paremaid viljasorte.
Ta tõi sisse kolm peamist põhimõtet:
-
Otstarbekohasus – lühidus ja selgus.
-
Ilu – häälikuline harmoonia.
-
Omapära – vabanemine võõrastest, eelkõige saksa ja vene laenudest.
Olulisemad saavutused keeleteaduses
Aaviku pärand on kolossaalne. Ilma temata näeks tänane eesti keel välja hoopis teistsugune.
1. Kunstlik sõnaloome (neologismid) See on Aaviku kõige kuulsam panus. Ta lõi täiesti uusi tüvisõnu ("ex nihilo" ehk eimillestki) või kombineeris kõlasid, et täita lünki eesti sõnavaras. Paljud neist on nii kodunenud, et me ei taju neid enam tehissõnadena.
-
Näited: relv, laip, roim, mõrv, kolp, ese, veetlema, naasma, reetma, siiras, süüme.
-
Kokku tõi ta keelde sadu uusi sõnu, millest käibele jäi umbes 30–40 tüvisõna, kuid koos tuletistega on see hulk määratu.
2. Soome laenud ja murdesõnade elustamine Aavik laenas julgelt sõnu sugulaskeeltest (peamiselt soome keelest), et rikastada sõnavara ja asendada kohmakaid liitsõnu.
-
Näited: aare, harras, julm, tehas, uje, vaist.
3. Grammatiline uuendus (morfoloogia ja süntaks) Aavik soovis muuta lauseehitust lühemaks ja voolavamaks. Ta võitles "kui"-lausete ja pikkade "poolt"-konstruktsioonide vastu.
-
i-superlatiiv: suurim (mitte "kõige suurem"), ilusaim.
-
i-mitmus: raamatuis (mitte "raamatutes"), kiviks (mitte "kivideks").
-
Lühikesed partitsiibivormid: teht (tehtud), saad (saadud) – need küll laialdaselt ei juurdunud, kuid on poeesias kasutusel tänaselgi päeval.
4. Teosed ja sõnaraamatud Tema programmilised teosed, nagu "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924) ja kapitaalne "Uute sõnade sõnastik" (1919), olid alustalaks modernse eesti keele kujunemisel. Rootsis ilmus tema sulest ka mahukas "Eesti-inglise sõnaraamat".
Märgin lõpetuseks, et teatud mõttes oli Johannes Aavik radikaal, keda omal ajal sageli ei mõistetud ja isegi pilgati tema "veidrate" sõnade pärast. Kuid aeg on tõestanud tema geniaalsust. Tänu Aavikule on eesti keel üks väheseid keeli maailmas, mille sõnavara on märgatavas osas teadlikult ühe inimese poolt rikastatud ja disainitud. Ta andis meile vahendid, et rääkida maailmast täpselt, lühidalt ja kaunilt.
Paul Puustusmaa
** PS! See kool, kus alustas oma haridusteed Johannes Aavik, osutus olema kooliks, kus ka mina 1970. aastal alustasin oma haridusteed klassijuhataja Erna Mägi juhendamisel. Muu hulgas oli mul huvitav teada saada sedagi, et armastatud maestro Ivo Linna on samuti seal kooliteed alustanud ja temagi klassijuhatajaks oli Erna Mägi.
