Euroopas käib sõda terroristidega, kes ahistavad meie tütreid, tapavad meie poegi, hävitavad meie vara, on muutnud meie tavapärase ja oodatava eluolu erakordselt ebaturvaliseks. Terroristid sunnivad meid kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietamisvabadust ja -maneere, sunnivad ümber mõtestama meie kultuuri koosseisu kuuluvaid nähtusi, tunnistades neid õigeks või mitteõigeks. Ja see surve on pidev ning on küllaldaselt märke, et me hakkamegi muutuma.
Tõsi, Euroopa Liidu seelikus rosimannus oma suhteliselt värskes kõnes saksa rahvale ja maailmale kinnitas, et ülaltoodu esinemist on küll märgata ja see solvab, kuid samas ta kinnitas, et need asjaolud ei muuda siiski tema poliitikat ja valikuid seoses nn põgenike poliitikas. Lahtiste uste migratsioonipoliitika jätkub. Merkel rõhutas, et me PEAME sellele suurele väljakutsele lihtsalt vastu seisma ja vastu pidama. Ta kinnitas, et Saksamaa jääb kindlaks oma põhimõtetele ja annab varjupaika neile, kes seda väärivad.
Väärikad omakorda võtavad kirved ja pommid ning mõne aja pärast kõlab taas nende sõjakas „allahu akbar“. Parimal juhul ehitavad aga üles oma pesa kuskile Euroopa suurlinna slummi, kehtestavad seal šariaadiseadused ja marsivad halattide hõljudes mööda Londonit, Pariisi, Tallinna, sidudes enda külge üha uusi ja uusi kõhklejaid II või III põlvkonna allahhuakbaaridest.
Põhimõtteliselt seletas frau Nilsson säravsilmsele publikule, et kui ämbriga tuppa mingit jama tassida ning see põrandale valada, siis ei tohiks see haisema minna. Aga isegi, üllatus-üllatus kui lähebki haisema, siis tuleb seda jama niipalju aknast ja uksest uuesti peale valada, et lõpuks see maasikaseebi lõhna levitama hakkaks.
Mis oleks alternatiiv? Deislamiseerimine.
Alustame sellest, et nn terroriste ühendab üks asi – muslimi juured. Nad pärinevad moslemite kultuurikeskkonnast kas ise, perekondlike sidemete või suguvõsa kaudu. Varem või hiljem nad alluvad islamiusu mõjutustele, milline on end õhtumaade ühiskondlikele standarditele ja arusaamadele vastandanud. Isegi migrantide integreerimise püüd ei saa vilja kanda, kui nad neile sunniviisiliselt peale sunnitud õpetused/moraalikoodeksi hülgavad naabertänava mošeesse sisenedes. Kogu edaspidine oleskelu meie kultuuriruumis on neile vaid silmakirjalik vegeteerimine ning ootamine, millal sütiku saab vabastada.
Enamik terroriste radikaliseeruvad siinsetes oludes, kui puutuvad kokku vabalt levida lubatava islami ja eriti selle äärmuslikemate suundadega.
Seega toimiva alternatiivi leidmiseks tuleb esmalt aduda, et probleemi ei põhjusta mitte inimene, kes on vaid relva materjal, vaid ideoloogia, mis sellest materjalist relva voolib ja käivitab.
Eeltoodust tulenevalt täpsustan pealdises toodud küsimust selliselt, et kas ISLAMI tunnistamine õhtumaade kultuuritraditsioonidega mittekokkusobivaks, avalikult demokraatiavastaseks, meie ühiskonda lõhkuvaks ja tervikuna ohtlikuks ning inimvaenulikuks oleks vale?
Kas oleks vale kaitsta end võõrviha ja väärkultuuri eest ulatuslike meetmetega, mis on meie uuemas ajaloos korduvalt praktikas kasutamist leidnud?
Juhul kui on tõene, et islam ja selle nähtusega otseselt seotud islamistlik väljendusvabadus lõhestab ühiskonda, ahistab demokraatlikke vabadusi, eraldab siinseid inimesi oma usunõuetega, takistab sotsiaalset integreerumist ja toetab terrorismi, pöörates siinse ühiskondliku elukorralduse jätkusuutmatuse teele, siis teatud laadi spetsiifiliste vabaduse kitsendamine on põhjendatud.
Päästa oleks palju - rahva tervis, avalik kord ja turvalisus, meie põhiväärtused, traditsioonid ja ka riik – kõik, mis puudutab meie rahva arusaama heaolust, õiglusest, õigusest ja vabadusest.
Sellises olukorras vaadeldud piirangute seadmine on ilmselt põhjendatud ning vastab meie rahva arusaamale demokraatiast ning oleks vastavuses ka põhiseadusliku regulatsiooniga.