Pean sedakorda igati nõustuma Rein Langiga, kes Kaljulaidi kõnet analüüsides märkis, et kahjuks oli kõnes seatud mõned prioriteedid suisa vastuollu kehtiva konstitutsiooniga.
KUKU-raadio saates "Olukorrast ajakirjanduses" tõi Lang välja olulise momendi, et president Kaljulaid seadis selles õiguse kõrgemale õiglusest, kuigi PÕHISEADUS otse vastupidiselt - seab õigluse kõrgemaks õigusest.
Siinjuures rõhutas Lang õieti, et tegemist pole pelgalt suvalise ja tähtsusetu sõnade järjekorraga vaid VÄGA KAALUTLETUD õigusfilosoofilise otsusega, kui põhiseadust kirjutati.
Küsimuseks jäi, kas Kaljulaid tegi sellise valiku meelega või oli tegemist näpukaga?
Ka mina olen JÄÄGITULT ja alternatiivitult samal seisukohal.
Kahjuks meie kohtupraktikas on siin näha puudujääke. Eesti inimesed paljuski ei suuda mõista motiive, kuidas kohus käitub.
Probleem on selleski, et endiselt on seaduste tekstid raskesti mõistetavad ja liiga ambivalentsed.
Kui palju on räägitud sellest, et õiguskeel EI TOHI olla juristide salakeel, sest seadused ei ole tehtud juristide jaoks vaid inimestele, kes neid täitma peavad ja nende järgi elama.
Mõte on ju ikkagi selles, et inimesed täidaksid seadusi. Seega peab keskmine inimene Riigi Teatajat avades ka sealsest tekstist aru saama, et seda täita saaks.
Vastasel juhul peab kohus olema õiglane ja kaitsma õiglust, mitte (arusaamatut ja kaksipidi mõistetavat) õigust.
Võib-olla on meie ühiskond kasvanud lõpuks sinna maale, et me peame seadma oma õiguspoliitika vedurid uuele teele ning üle kasvama õigusriigi rajalt ÕIGLUSRIIGI rajale - nii nagu näeb seda ette meie kehtiv põhiseadus (mida kahjuks paljudes küsimustes eiratakse) ja paraku ka kummaliste tõlgenduste kaudu devalveeritakse.
Paul Puustusmaa