Kontraartikkel ÕHTULEHE juhtkirjale: „Hümni kaitsmise asemel ootavad tegelikud probleemid“
Kõigepealt selles, et järeldab nagu sündinuks EKRE hümniseadus seetõttu, et uusaasta ööl hümni ei mängitud ning, et see on ülereageerimine.
EI! Uusaasta öö sündmus oli vaid ajendiks ja tähelepanu esilekutsumine asjaolule, et Eesti riigis on väärtustatud ja ametlikult olemas riigivapp ja riigilipp kuid HÜMN PUUDUB!
Mingil seni teadmata asjaolul on soovitud, et riigil kolmas fikseeritud sümbol hümni näol (lipu ja vapi kõrval) juriidiliselt ei eksisteeriks.
Teisisõnu - riigis on unustatud väärikale muusikapalale AMETLIKU RIIKLKU SÜMBOLI staatuse andmine nagu seda on analoogselt tehtud riigilipu ja riigivapiga, millised omavad omaette seadust.
Seega - riigi sünnist on möödunud sada aastat, kuid hümn puudub.
KÕIK - ülejäänud on vaid poliitiline vaht.
Hümniseadus sündis soovist anda riigile 100. aastaks ametlik riigihümn. Vajadus hümni (mida täna ei eksisteeri) kaitsmiseks ja muu sarnane on vajalik lisaselgitus, kuid siiski vaid illustreeriv osa asjaajamisest.
Sümboolika ja sümbolid on olnud ja jäävad alati teatud nähtuste oluliseks osaks ka siis, kui keegi püüab madaldada sümbolite väärtust.
Samuti on selge, et tavaõigusega "südames kandmine" on rumal põhjendus selleks, et mitte anda riigile ametlikku sümbolit, kui riik seda reaalselt vajab.
Vastasel juhul ütleme siis otse - meie riik ei vaja hümni. Ja meil pole seda.
Tegemist on olemuselt üliolulise küsimusega, mitte asendustegevusega, mille abil püüab Õhtuleht madaldada hümniseaduse teemat.
Õhtuleht võiks omada laiemat pilku ja aduda, et sotsiaaltoetuste või ametnike vähendamisega me peame tegelema ja kogu aeg, kuid sümbolid pannakse paika kord ja nendega ei tegeleta igapäevase poliitika raames.
Asjakohatu ja arusaamatu on ka Õhtulehe väited/viited Ülle Madisele ja väitele, et soov kirjutada uusi seadusi või töödelda seniseid üha mahukamaks ja detailsemaks ei vähenda bürokraatiat VÕI ET seadusi peab olema nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik.
Need väited on õiged, kuid hümniseaduse "vaidluse kontekstis" pehmelt öeldes asjatundmatud, isegi rumalad.
Võib-olla on tõesti nüüd olukord selline, et EKRE peab tulevikus mõtlema "Riiklike sümbolite seaduse" peale, et vähendada bürokraatiat ja teisalt andmaks kõikidele riigi väärikatele sümbolitele võrdne väärtus/väärikus. Selle uue seadusega kaotaksime vajadused igasuguste lippude/vappide/hümnide seaduste järele ja fikseeriksime kõik ühes kohas. Tõsi on aga see, et see seadus saab globalistlike irvhammaste poolt üsna kiiresti närimise objektiks, sest EI EKSISTEERI ÜHTEGI seadust ega kirjutist, mille kallal irvhambad keelt teritada ei saaks.
TÄNA oleme me ENDISELT reaalses olukorras, kus meie riigil on riigilipp, on riigivapp ja PUUDUB riigihümn.
Kui halva seadusloome tulemusena meil sotsialistide, isamaaliitlaste ja põhiseadusevastase Keskerakonna poolt kirjutatakse lipuseadusse lubatud read hümni kohta, siis sellisel juhul saame nn "juustulaadse toote", mis pole juust. Saame endale lipulaulu, mis patriootliku loona kõlbab lipu heiskamisel ja sellel ajal käsitletakse seda KUI HÜMNI. Hümn ise riigi ametliku sümbolina jääb kehtestamata.
Õigus seda laulu austada on täpselt sama palju kui metsavendade laulu või Vetemaa/Vinteri "Põhjamaad".
Igaüks võib neid laule (või mingeid muid muusikapalasid) käsitleda oma personaalse hümnina või oma riigi hümnina kui soovib ja vastavalt südametunnistusele (eriti sotsid) VÄLJA ARVATUD juhul kui heisatakse Pika Hermanni torni Eesti lipp, sest SELLISEL JUHUL tuleb Friedrich Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ (sõnad Johann Voldemar Jannsen) kasutada kui Eesti Vabariigi hümni.
Paul Puustusmaa