... ja eelkõige põhiseadusega.
See ei tööta ja toidab suvaõiguse arengut.
Meie paljukiidetud, alusetult kuulikindlaks ja hästitoimivaks nimetatud põhiakti rikutakse pidevalt.
Põhiseaduse rikkumine on ühiskondlikult aktsepteeritud kõrgeimal võimalikul tasemel. Seega seda seadust sisuliselt tipus ei aktsepteerita kõrgeima õigusaktina ja lihtne rahvas ei saa üldse aru, millega on tegemist.
Peamine rikkumine seisneb selles, et kehtiva põhiseaduse normi muudetakse alamate aktide (seaduste) abil kui selline vajadus esile kerkib, muutes sellisel moel põhiseaduse mõne normi tegelikku (algset) tähendust päevakajalise poliitilise vajaduse huvides. Põhiseaduse enda teksti samas ei puututa.
Samuti muudetakse põhiseadust tema normide tähenduse muutmise teel ilma, et seda tehakse selgelt, kirjalikult (kehtivat seadust järgivalt) ja mõistetavalt. Peidetuna kohtuotsustesse, seaduse kommentaaridesse ning kommentaaride õigusteaduslikesse selgitustesse. See kõik loomulikult teostatakse lindude ja loomade keeles e. juristide "salakeeles", millest tavainimene aru ei saa.
Sellisel moel rikutakse RAHVA PÕHILIST ÕIGUST - et põhiseadust tõlgendatakse sõnade üldlevinud ja tavatähendust arvestades.
Formaalselt nimetatakse seda "põhiseaduse objektiivseks tõlgendamiseks". Ma ei hakka aga siin lugejat kiusama erinevate põhiseaduse tõlgendamise õiguslike teooriatega, tahan lihtsalt öelda, et Eestis on juba pikki aastaid liigutud õiguse poliitilise tõlgendamise teed pidi, mida õigeks ei saa pidada. See on tee, kus põhiseaduse normidele antakse päevapoliitiline tähendus läbi õiguslike traktaatide ning riigikohtu lahendite.
Sellega aga sisuliselt petetakse rahvast ning manipuleeritakse heausksete kodanikega. Petetakse isegi seaduse loojat, ei hoolita seaduselooja tahtest, kui seadus vastu võeti.
Tõsiseks probleemiks on omakorda see, kui alamate aktidega (seaduste ja määrustega) muudetakse põhiseaduse normi tähendust. Alustuseks rõhutan ja meenutan, mida arusaadav ja mõistetav loogika ütleb - ÜKSKI põhiseadusest madalam akt ei või olla vastuolus põhiseadusega, kõik seadused peavad tuginema põhiseadusele.
Aga kui silmnähtav vastuolu eksisteerib sest põhiseadust tõlgendatakse sujuvalt ning päevapoliitiliselt?
See on juhtunud ja selline käitumine on paraku geneetiliselt omane liberalismile. Kahjuks ka liberaalset maailmavaadet omavatele juristidele ja loomulikult ka samasugust maailmavaadet omavatele valitsejatele.
Sellega kaasneb aga segadus, korrastamatus ja ühiskondliku vähkkasvajana arenev õiguslik nihilism.
Mõned näited
Põhiseadus ütleb, et keelatud on erakonnad, kelle tegevus on vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega (§ 48 lg 3). Ometigi meil on selline partei ja teda ei keelata, vaid ta tegutseb, valitseb, juhib riiki ja parlamenti.
Uskumatu aga tõsi - keskerakond on ainuke partei parlamendis, kes on läinud selle seadusega vastuollu ja KAKS korda kriminaalse teo toimepanemises süüdi mõistetud, täna kolmanda kuriteoga uurimise all.
Või näiteks erakondadesse kuulumine.
Täna kurdetakse ERR-is, et brittide põgenemine Euroopa Liidust pani Abdul Turay tuleviku Eesti poliitikas küsimärgi alla. Problemaatika lähtub sellest, et Euroopa Liitu mittekuuluva riigi kodanik ei saa kuuluda Eesti erakonda ega olla volikogu liige.
OOT-OOT ... kehtiv põhiseadus ütleb sõnaselgelt, et erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud (§ 48 lg 1) ja teatavasti ei või ükski seadus olla vastuolus põhiseadusega. Mille alusel on kehtestatud põhiseaduse normi muutev EKS (erakonnaseadus) § 5, mille kohaselt ka välismaalane (Euroopa Liidu kodanik) võib olla meil erakonna liige?
§-d 10 ja 12, millised tekitavad üldse suure segaduse tänu päevapoliitilstele laiadele tõlgendamistele.
Nendele normidele viidates võib panna ka kassi siiliga abielluma ning alustada lõpmatuid vaidlusi küsimuste üle, mis asi on sugu (mida liberaalide arvates olemas ei ole) või rass, rahvus (millise vasakpoolitsejate arvates igaüks oma suva järgi võib määratleda).
Viidatu on vaid väike jupp põhiseaduse probleemidest, seoses "progressiivsete" arengutega meie ühiskonnas ja suvaõiguse võimutsemisest mõistetava õiguse nagu ka tavaõiguse üle. See tähendab ühtlasi legitiimsuse kadu.
Kuidas nimetatud olukorras on võimalik tõsta rahva usku riigi ja valitsejate suhtes, parlementarismi ning esindusdemokraatia suhtes, kui asjad nii silmnähtavalt tuksis on?
Ei olegi võimalik.
Ainus pääsetee on rahva võimutäiuse suurendamine ning anda kodanike käsutusse otsedemokraatlikud instrumendid ühiskonna juhtimiseks nagu on seda ohukraan rongi peatamiseks.
Põhiseadusega seonduvalt oleme täna sellesse põhilisse seadusse kergekäelise suhtumise, hooletu hoidmise tõttu, tema poliitilisest devalveerimisest tingituna jõudnud olukorda, et aeg on käivitada tõsised arutelud uue põhiseaduse üle.
Põhiseaduse üle, millega teha restart meie lekkivale õigussüsteemile, võttes olemasolevast parim ja töötav ning jättes maha hämar- ja udunormid.
Põhiseaduse üle, mis oleks lihtsam, selgem ja väiksema ambivalentsusega.
Põhiseadus peab olema e. saama tulevikus sellise vormi, et ta oleks rahvale selgemini mõistetav, loogilisemalt kaetud delegatsiooninormidega ning kaitstud kaksipidi mõistetavate (ambivalentsete) normitõlgenduste eest. Pigem vähemahukam, kui lohisev.
Paul Puustusmaa