205 aastat Antarktika avastamisest - Eestist pärit aadlik Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhtis selle mandri avastamise ekspeditsiooni.
Fabian Gottlieb von Bellingshausen sündis 20. septembril 1778. aastal Saaremaal, Pilguse mõisas, toonasel Liivimaal, baltisaksa aadliperekonda. Bellingshauseni pere oli tihedalt seotud mõisamajandusega ning tema perekonda peeti jõukaks ja harituks. Tema isa oli Fabian Ernst von Bellingshausen ja ema Charlotte Margarethe von Krusenstern.
Perekond andis talle hea hariduse ja toetas tema karjäärivalikut, mis toona oli paratamatu keiserlikus merelaevastikus. Noores eas näitas Fabian üles suurt huvi geograafia, kartograafia ja merenduse vastu, mis suunas teda mereväe kadetikorpusesse. Kuigi Bellingshausen veetis suure osa oma elust Venemaa teenistuses, jäi tema side kodumaaga püsima. Saaremaa ja tema mõisapärand olid talle olulised, isegi kui tema karjäär viis teda maailma eri paikadesse. Tänu oma baltisaksa päritolule suutis ta ühendada kohalikud traditsioonid Venemaa imperiaalse visiooniga, aidates kaasa ka teaduslikele avastustele. Perekondlik taust ning aadliharidus andsid talle oskused ja privileegid, mis tegid võimalikuks tema suurejoonelise karjääri maadeavastajana.
Bellingshauseni suur ekspeditsioon algas 1819. aastal, kui ta määrati juhtima Lõunamere-ekspeditsiooni, mille eesmärk oli uurida Antarktikat ja selle ümbrust. Ekspeditsioon koosnes kahest laevast, "Vostokist" ja "Mirnõist". Loomulikult oli Bellingshausen lipulaeva "Vostok" kapten. Ekspeditsiooni ettevalmistamisel pühendati suurt tähelepanu laevade vastupidavusele külmades ja ohtlikes vetes ning meeskonna varustamisele.
Bellingshauseni suur ekspeditsioon algas 1819. aastal, kui ta määrati juhtima Lõunamere-ekspeditsiooni, mille eesmärk oli uurida Antarktikat ja selle ümbrust. Ekspeditsioon koosnes kahest laevast, "Vostokist" ja "Mirnõist". Loomulikult oli Bellingshausen lipulaeva "Vostok" kapten. Ekspeditsiooni ettevalmistamisel pühendati suurt tähelepanu laevade vastupidavusele külmades ja ohtlikes vetes ning meeskonna varustamisele.
1819. aasta juulis alustas ekspeditsioon oma teekonda Kronstadtist. Pärast mitut peatust Atlandi ookeani lõunaosas jõudis Bellingshauseni meeskond 1820. aasta jaanuaris piirkonda, mida nüüd teatakse Antarktisena. 28. jaanuaril 1820. aastal jõudis ekspeditsioon Antarktika ranniku lähedale ja nägi jäämassiive, mida peetakse esimeseks dokumenteeritud kokkupuuteks Antarktise mandriga. Bellingshauseni aruanne sisaldab täpseid kirjeldusi jäämüüridest ja rannikust, mis kinnitas hiljem tema esmatähtsust mandri avastamisel.
Ekspeditsioon jätkas Antarktika ümbruse uurimist, purjetades korduvalt üle Lõunapolaarjoone ning kaardistades uusi alasid. Bellingshauseni juhtimisel avastati ka mitmeid saari. Need avastused tõid kaasa täpsema arusaama Lõunapoolsete merede geograafiast ning tõestasid, et Antarktika on eraldiseisev manner, mitte pelgalt jääväljade kogum.
Tagasi kodumaale naasis Bellingshausen 1821. aastal, olles lõpetanud ühe ajaloo suurimatest ja edukamatest uurimisretkedest. Tema aruanne ja kaardid said laialdast tunnustust ning tema tööd hinnatakse kui ühte olulisemat panust Antarktika avastamisse. Bellingshauseni teekonda iseloomustas erakordne juhtimisoskus, vastupidavus ekstreemsetes tingimustes ja sihikindlus uurimistöös.
Pärast ekspeditsiooni jätkas Bellingshausen oma karjääri mereväes, tõustes lõpuks admirali auastmeni. Ta teenis edukalt erinevates mereväebaasides ja juhtis hiljem isegi Kronstadti sadamat. Bellingshausen suri 1852. aastal oma kodumaal Saaremaal, jättes endast maha pärandi kui üks suurimaid meresõitjaid ja avastajaid ajaloos. Täna on tema nime kandvaid kohti üle maailma, sealhulgas Antarktikas ja Saaremaal.
Sootsiaalmeedia viide:
Sootsiaalmeedia viide: