Ivan Makarov, mina, rahvuslus ja rahvusriik

Kuid soovin siiski rõhutada ühte olulist külge (ka iseenda "vanamoelisuse" juures) antud teema kontekstis, ehk millist aspekti artiklis ei puudutata, kuid mida pean ülioluliseks.

Olles ise rahvuskonservatiivsetel positsioonidel ning rohkemal määral poliitik ning kaasamõtleja, mitte niivõrd kultuuritegelane, žurnalist või semiootik, siis on minu jaoks veel midagi, mis keele, kultuuri, märksõnade ja sümbolite süsteemis asub kõrgemal kohal. Võiks isegi öelda, et kõrgeimal kohal. Selleks on riiklus - eestlaste riik, rahvusriik, eestlased kui riigirahvas, hoidmas ja tugevdamas oma riiki, tema iseseisevat otsustusvõimet.

See on ainuvõimalik riiklik formatsioon ja meie kodu, mis suudab (tahte korral) olla hubaseks pesaks kõigele eelnimetatule - keelel, kultuurile ja nendega seotule.

Perekonna vundamendil püsiv, rahva tahtele vastav rahvusriik kui ühe rahva absoluutne ideaal on minu jaoks kõrgeim väärtus.

Seda kõrgeimat väärtust saab üleval hoida loomulikult rahva tahe ja see hävib, kui rahva tahe hääbub.

Rahvusriigist rääkides hääbub see kindlasti, kui hääbub rahvus, tema identiteet ehk kooshoidev mört rahvusluse näol. Ja selles õnnetus suunas me kahjuks liigume.

Ühelt poolt liberaalse globalismi lainetes purjetades oma riikluse iseseisvuspuuet suurendades nagu ka lubades nii ka oma kultuuril hääbuda. Viimane algabki sellest, kui me häbeneme oma rahvust, mis kannab kultuurpoliitilist vormi rahvusluse näol, füüsiliselt selgepiirilise riigi olemasolu näol. Ja muidugi on seal ühendav märkide ja sümbolite süsteem, mis kõike seob, mida osatakse väärtustada.

Ivan Makarov on osaliselt sellele probleemile tublilt tähelepanu pööranud, kui arutleb oma artiklis rahvusluse hääbumise üle Eestis, rõhutades, et rahvuslus on põhiseaduslik vahend eesti keele ja kultuuri säilitamiseks.

Ta leiab, et iga eestlane peaks olema vähemalt veidi rahvuslane, et tagada väikese rahva püsimajäämine. Makarov märgib, et rahvuslust peetakse sageli piinlikuks või vanamoodsaks, mis viib selle avaliku väljendamise vähenemiseni.

Ta kutsub üles säilitama ja väärtustama rahvuslikku identiteeti, hoolimata võimalikust ühiskondlikust survest seda varjata. Autor rõhutab, et rahvusluse kadumine võib ohustada eesti keele ja kultuuri kestlikkust ning kutsub eestlasi üles olema uhked oma päritolu üle. Makarov toob esile, et rahvusliku identiteedi säilitamine on oluline mitte ainult kultuurilise, vaid ka poliitilise iseseisvuse seisukohalt.

Ta rõhutab, et rahvuslus ei tähenda vaenulikkust teiste rahvuste suhtes, vaid oma kultuuri ja keele väärtustamist. Autor kutsub üles avatud ja positiivsele rahvuslusele, mis toetab ühiskonna sidusust ja identiteeti. Makarov lõpetab artikli üleskutsega jääda eestlasteks ning mitte häbeneda oma rahvuslikku kuuluvust.

Paul Puustusmaa
* Käesolev artikkel ilmus 27.02.2025 algselt Facebookis

* IVAN MAKAROV ⟩ Rahvusluse piinlik hääbumine: jäägem eestlasteks, ainult keegi ei tohi seda teada