Eestlaste iseseisvusvõitlust anastajatega XIII sajandil on kirjeldatud erinevates kroonikates. Läti Hendriku Liivimaa kroonika (Heinrici Chronicon Livoniae), mis kirjutati umbes aastatel 1224–1227 rõhutatakse korduvalt meie esivanemate hingematvalt vaprat vastupanu, kus võideldi halastamatult kuni viimase poisikeseni, kes mõõka suutis hoida. See meie rahva vaprus tuli viikingivaimu kandnud esivanemate verest. Kõik meie maa võõrad valitsejad ning nende käsilased on aastasadu püüdnud eestlast muuta taltsaks lambaks, kes ei huvituks iseolemisest, sõltumatusest, väärikusest.
Ja sellistel on alati ka teatud osa meie rahva seast toetajaid olnud. Selliseid furunkuleid on Maarjamaal ka täna küllaga. Väljaspool aga veelgi rohkem.
Kui meie rahvuslik eneseteadvus üles ärkas ja rahvuslik liikumine hoogu kogus, siis pidas ärkamisaja üks vedajatest Carl Robert Jakobson oma kuulsad isamaalised kõned, millised süstisid meie rahvasse usku eneseteadvusse, rahvuseks olemisse ning väärikusse. Neis kõnedes kutsus ta eestlasi üles haridusele, eneseteadvusele ja vastupanule võõrvõimude survele. Kõlama jäi siis sama mõte, mille võõrkroonikud kunagi meie rahvale viidates esile olid toonud, et Eesti jääb püsima seni, kuni leidub kasvõi üks noor, kes on valmis võitlema oma maa eest.
Aga ellujäämiseks, vähemalt ajutiseks ellujäämiseks, polegi vaja võidelda. Alistumine on teatavasti kiireim moodus sõja vältimiseks.
Kas aga peale seda valikut on elu? Väärikat elu?
Eeltoodu tuli mõtteisse viimaste aastate-päevade sündmusi vaadates/kuulates, kui üha enam räägitakse sõja jõudmise võimalusest Maarjamaale. Eks see paneb punguvaid kvislingeid juba häälitsema, et olla valmis uute isandate ette langema.
Fakt on aga see, et üleilmne olukord paneb meid paratamatu valiku ette - olla siin paadis või seal paadis.
Rahu me armastame kõik ja rääkima sellest peab. KUID on juba oluline otsustada, kas sellest tuleb rääkida Venemaa strateegilist plaani austavalt või vastupidiselt - seda plaani vastustavalt.
On juba tavapärane, et rahust räägivad kõik. Nii ohver kui agressor.
Poole valikul on hindamise kriteeriumiks see, kas rahuplaan toetab rünnaku ohvri seisukohti või vastupidi - agressori seisukohti. Ja siin on asjad üsna läbipaistvad.
See annab võimaluse teha valikuid, kas olla ühes paadis nendega, kes sõda alustasid või nendega, kes agressiooni ohvriks osutusid.
Kuivõrd viimati nimetatu on valik katku ja koolera vahel, siis peame meie oma riigis valmistuma parimal võimalikul moel (võib-olla saabuvaks) tumedaks tulevikuks.
Aga ühte asja ma ei saa jätta meenutamast, sest personaalset otsust see kindlasti mõjutab. See on nn "Uluotsa Kroonika", mis ülilihtsal kuid samas väga näitlikult teeb selgeks, millised on meie suhted idanaabriga olnud viimased 1000 aastat. See on sõdade kroonika ja lakkamatud sõjalised kallaletungid meie territooriumile.
Seepärast olen ma jätkuvalt ka raudkindlal seisukohal, et meie silmad peavad nägema Venemaa lagunemist väiksemateks riikideks, sest ilma selleta ei lakka kunagi tema agressiivne käitumine naabrite vastu.
Paul Puustusmaa
* Viide loendile e. "Uluotsa kroonikale"
Artikkel ilmus FB-s 01.03.25