Ma olen aastaid rõhutanud seda, et riiklik palvekirjade e. petitsioonide süsteem (1000 allkirja ja riigikokku) on üks rahva lollitamise instrument ja poliitilise auru väljalaskmise ventiil.
See asi on juba õiguslikult kokku kirjutatud nii, et ta ei hakka kunagi tegelikult tööle, sest mida iganes rahvas soovib, kuitahes palju ta allkirju kogub, otsustajaks on ja jääb valitsev võim, kelle käes on valitsusohjad ja juhtimine riigikogus. Ainult nende tahtel saaks rahva poolt koostatud palvekiri edasi liikuda ja muutuda viljakandvaks, seadusandlikust initsiatiivist kehtivaks normatiiviks.
Seetõttu on mul valus vaadata, kuidas järjekordne XX 000 rahva allkirja saanud ettepanek valitsejate ignorantsel tahtel prügikasti lendab. Pean silmas käibemaksu alandamise soovi. Valitsus ainult ühmab, et põhiseadus ei luba makse panna rahvahääletusele (see on muide antud kontekstis selge demagoogia - PP) ja teatab avalikus meedias, et kahju rahvast küll, aga me ei toeta seda ettepanekut.
Selleks, et sellist valitsejate ignoreerivat ja üleolevat olukorda päriselt muuta (kordan taas iseennast), tuleb rahvale tagastada temalt ära võetud otsedemokraatlikud õigusinstrumendid rahvaalgatuse õiguse näol (seaduste algatamine ja kehtetuks tunnistamine) ning ka valitsevatele ringkondadele kohustuslikuks täitmieks oleva referendumiõiguse andmine inimestele nii KOV kui riigi tasandil (vt. SA Terve Rahvas projekti).
Kui see nii juhtuks, saaks rahvas vajadusel esile kutsuda erakorralised valimised, kui näiteks valitsejate ülbus on nende legitiimsuse madalseisu viinud või näiteks tühistada meie ühiskonna traditsioonide üle irvitavaid õigusnorme nagu näiteks meestevaheliste "abielude" tunnustamine abieludena. Rääkimata siis muudest asjakohastest ja sootsiumile olulistest küsimustest.
Sellegipoolest on mul hea meel selle üle, et ka peavoolumeedias on hakatud tähelepanu pöörama sellele, et kehtiv nn rahvaalgatuse kord on pelgalt liberaalsete valitsejate poolt ellu kutsutud poliitiline silmamoondus pööblikarjale, et rahva õiglane viha ja pettumus suunata poliitiliste arvamuste prügimäele.
Nii näiteks kirjutab tänane Postimees kehtiva rahvaalgatuse korra kohta, et: "... rahvaalgatuste võimalus sündis nõndanimetatud Jääkeldri protsessi tulemusena, kui riigikogu võttis 2014. aastal vastu kodu- ja töökorra seaduse muudatused, mis andis inimestele võimaluse esitada rahvaalgatuse korras ettepanekuid riigikogule, kui need on kogunud vähemalt 1000 allkirja. Jääkeldri protsess, mida muuhulgas toetas toonane president Toomas Hendrik Ilves, pidi vähendama kodanike usaldamatust poliitika vastu.
Mis on sellest kõigest vahepealse aastakümne jooksul saanud? Lühike vastus – mitte midagi. Senini on olnud kõige populaarsemaks algatuseks automaksu vastane petitsioon, mis kogus üle 65 000 allkirja, seejärel perekonnaseaduse muutmise petitsioon (üle 35 000 allkirja) ning petitsioon «Lapsed ei tohi olla riigi kokkuhoiukoht» (üle 23 000 allkirja). Kõik need ja teisedki algatused on rännanud prügikasti...."
Pean siinjuures vajalikuks korrata ka seda, et antud olukord devalveerib rahva usaldust riigivõimu vastu ja usku õigluse võimalikkusse meie liiduvabariigis.
Samas tooks otsedemokraatlike meetmete rakendamine kaasa rahva poliitilise ärksuse tõusu ja usu endasse kui kõrgeimasse võimu Maarjamaal.
Paul Puustusmaa
Ülaltoodud kirjutis ilmus FB-s 07.08.25
