Võimuparteid - need, kes Riigikogus nuppude juures istuvad, käituvad kahjuks tihti omakasupüüdlikult, mitte riigi või rahva huvides, rääkimata põhiseaduslike printsiipide kaitsest.
Olgu siin näitena ära toodud nn kahetoolivaidlus, kus südametunnistusega poliitikud püüdsid väljuda olukorrast, et riigikogu liige istuks paralleelselt ka KOV istungil. Lähtuvalt kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikust autonoomiast eeldati, et õige ja õiglane oleks, kui KOV ajab oma poliitikat ja riik Toompea olümposel ajab oma asja. Paraku tahtsid väga paljud poliitikud istuda ikkagi kahel toolil, mistõttu see vaidlus suruti poliitiliselt maha ja kohtu abil kehtestati võimalus kahel toolil - Riigikogu ja omavalitsue toolil istuda.
Kõige kurikuulsam näide on muidugi PS § 48, mille järgi on Eesti riigis keelatud erakonnad, kes on karistatud kriminaalses korras. Kuivõrd põhiseadus on printsiipide kogum ega ole rakendatav menetluskoodeksina, siis kõik põhiseadusest tulevad käsud/keelud tuleb tagada protsessiõigusnormidega, et neid oleks võimalik rakendada õigusmenetluses. Seetõttu oli nimetatud põhiseaduse käsk vormistatud karistusseadustikku võimalusena, et kuriteo sooritanud erakonda sai kohtu korras likvideerida.
Aga nagu eelmise näite puhul, nii ka siin juhtus see, et võimuerakonnad (parlamendierakonnad), kes ei hoolinud põhiseadusest vaid ainult isiklikest huvidest, nägid selles kõiges ohtu, et nende suhteski võidakse algatada kriminaalmenetlus ja kui siis kohus otsutab erakonna süüdi mõista, tuleks laiali minna. Meenutame nüüd siis toonaseid korruptsiooniskandaale, olgu või ämmakapi rahadega (nn Silvergate skandaal 2012). Sellel ajal olid ohud damoklese mõõgana nii Isamaa, Reformierakonna kui eelkõige ka Keskerakonna kohal. Karistatud kriminaalses korras (karistuseadustiku alusel) aga polnud veel ühtegi parteid.
Ja nii siis, juhindudes isiklikest huvidest/hirmudest, unustades põhiseaduslikud printsiibid, alustasid Reformierakonna-Isamaa valitsus (nn Andrus Ansipi III valitsus) ja jätkuvalt Reformierakonna ja sotsialistide valitsus (nn Taavi Rõivase I valitsus, võimuaastad kokku 2011-2015) teiste parlamendierakondade nõusolekul ja toetusel karistusseadustiku reformi, millega viidi seadusest välja parteide likvideerimise võimalus kuriteo sooritamise eest.
Peale reformi läbimist jäi küll põhiseadusse kuriteo sooritanud parteide eksistentsi keeld, kuid tühja tähendusena, sest protsessiõiguslikud normid selle keelu ellviimiseks olid karistusseadustikus kehtetuks tunnistatud.
Peale nimetatud sündmustr läks Reformierakonna karikas mööda ja kuriteos teda süüdi ei tunnistatud, kuid see eest Keskerakonda on peale nimetatud reformi juba kolm korda kuriteo sooritamises süüdi tunnistatud. Kuid ikka teostab see erakond võimu nii kohalikul kui riigi tasandil, sest põhiseaduslikku keeldu pole tänu Reformierakonna-Isamaa-sotsialistide ühistegevusele enam võimalik rakendada.
Sisuliselt oli tegemist põhiseaduse varjatud muutmisega, mida on aset leidnud kahjuks veel korduvalt.
Ise ma riigikogu liikmena püüdsin 2021. aastal ennistada olukorda ja taastada karistusseadustikus varasemalt "kustutatud" normid (link sellele sündmusele on kommentaariumis), kuid võimukoalitsioon seda loomulikult läbi ei lasknud.
Nüüd siis uus skandaal samal lainepikkusel.
Nimelt on meil pikk tava, et KOV valimistel osalevad kohalikud inimesed. See on selgelt põhjendatud just ülaltoodud KOV autonoomia printsiibist lähtuvalt ning sellest, et KOV tegutseb eelkõige kohalikes huvides ning kes siis paremini teab kohalikke olusid kui just kohalik poliitik.
See mõte on sisse raiutud ka KOV valimisi käsitlevatesse aktidesse tänasel päeval kehtivana.
Kuid üha enam hakkas kohtuvaidlusi üles kerkima pettuste teemal, kus KOV valimistel osalenu deklareerides küll elukohta vastavas omavalitsuses, siiski elas mujal. Alati oli see vaidlus faktipõhine, uuriti ja otsustati. Tulemuseks võis olla see, et valitud poliitik jäi oma mandaadist ilma.
Käesolevad (KOV valimised 2025) rebisid selle haava uuesti poliitikute jaoks lahti ning parlamendipoliitikud hakkavad taas tegelema sellega, et oma personaalhuvides (mitte riigi või KOV huvides) muuta seadust selliselt, et poleks enam kellegi asi uurida, kus KOV valimiste kandidaat elab. Peamine, et tahab volinikuks saada. Setu mees Tallinnas, Narva tädi Värskas, Hiiumaa noor Põlvas jne...
Kõik eeltoodu lõhnab äärmiselt halvasti ega ole kasulik kellelegi peale professionaalsete poliitikute, kellel on tõesti üsna savi sellest, millise volikogu laua taga nuppe vajutada.
Paul Puustusmaa
Artikkel ilmus esmalt FB-s 29.09.2025
Paul Puustusmaa
Artikkel ilmus esmalt FB-s 29.09.2025