Paul Puustusmaa, Riigikogu liige (EKRE): riigieelarvest ühte- ja teistpidi

Käesoleva artikli pealkiri on kantud üle muutumatul kujul ajalehest HARJU ELU, kus see ilmutati viimases paberlehes. Link artiklile on SIIN.

Toimetajad olid teinud tublit tööd, silunud mu kirjutatut, triikinud lühemaks, võtnud välja korduseid, vähendanud emotsioone ja parandanud ka mõningaid vigu.
Minu poolt siiras tänu neile.

Samas ei saa ma üle kiusatusest, selle artikli avaldamisest muutmatul kujul ja täispikkuses, mida ma järgnevalt teen.

Riigieelarvest ühte ja teistpidi.

Esmaspäeval, 17. oktoobril läbis Riigikogu suures saalis esimese lugemise järgmise aasta riigieelarve seadus (708 SE).

Kellelgi ei tohiks olla kahtlust selles, et tegemist on olulise, ehki isegi oluliseima eelnõuga meie rahva ja riigi jaoks. Seda eelkõige seetõttu, et see seadus loob fundamentaalse aluse riigi jätkuvale arengule, toidab poliitikaid.

Samas on see seadus hulgiprobleemne. Asi läheb iga aastaga halvemaks.

Eelarve seadusega käsitletavate probleemikuhilate seast tuleb esile tuua kaks probleemide plokki, mis omakorda jagunevad väiksemateks. Esimene neist on formaalne, teine aga sisuline. Mõlemad täiendavad teineteist ja võimendavad. Lisaks eskaleerib eelarve sisulist poolt pöörane inflatsioon Eestis. See on kõrgeim Euroopa Liidus.

Formaalse puudusena märgin ära seaduse vormi ja selle puudused.

Viidates eelnevalt sellele, et tegemist on üliolulise seadusega, mida riigikogu liikmed peavad siis hääletama (toetama või mitte toetama), kusjuures eelarve seaduse mittevastuvõtmise korral tekib teatud oludel põhiseaduslik alus riigi kõrgeima organi e. riigikogu laialisaatmiseks ning erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks (põhiseaduse § 119).

Seega tuleb see seadus vastu võtta ja riigi vastutustundlik valitsemine eeldab, et seaduseandjad saavad ka aru, mida nad vastu võtavad, mida hääletavad, milliseid õigusi ja kohustusi nad panevad eelarvega riigile, tema elanikele.

Mitmeid riigikogu koosseise on räägitud teemal, et eelarve seaduse menetlemisel on seda raske mõista, raske aru saada, seega raske läbi mõelda, et teha piisavalt õige ja kaalutletud otsus. See omakorda võib viia (teatud oludes) väga rasketele valeotsustele.

Riigikogus on varasemates koosseisudes aga ka viimases XIV kooseisus loodud isegi spetsiaalne ühendus - Riigieelarve arusaadavaks muutmise toetusrühm, mille eesmärgiks ongi motiveerida ja suunata riigikogu ja ametnike tegevust selliselt, et muuta riigieelarve ise ning temaga seotud menetlus mõistetavaks. Asendamaks raskesti hoomatavat formalismi reaalselt mõistetava sisuga. Selle rühma eesotsas on Peeter Ernits (EKRE) esimehena ja Aivar Sõerd (REF) aseesimehena.

Riigieelarve formaalse ja sisulise bloki vahel olevaks sillaks on teema, kui palju saab riigikogu liige, fraktsioon jne., mõjutada riigieelarve käsitlemist tervikuna?

Täpsustan probleemi.
Teatavasti on riigieelarve igal aastal küll suurenenud märkimisväärselt. Summad on Eesti tingimustes üldiselt pööraselt suured. Me räägime ju miljarditest eurodest. Viimastel aastatel on eelarve kohustuste maht suurenenud 11 miljardilt 17 miljardi euroni 2023. aastal.

Põhimõtteline küsimus on siin selles ja millest on väga raske kui võimatu aru saada, kui suur on see riigieelarve osa, mida riigikogu oma riigieelarve seaduse arutelu juures saab üldse mõjutada?

Teisisõnu – milline on viimati viidatud 17 miljardi euro osas riigikogu tegelik pädevus summade üle otsustamisel.

Selget vastust ei ole ja eelarvega kaasnenud dokumentatsiooni juures, mida kokku on 500-600 lehekülge tekstiosa, lisaks tabelid, kooskõlastused, ministrite ettekanded, riigikogu rahanduskomisjoni protokollid …

Teada küll on, et erinevate Eesti riigi kohustuste kaudu, olgu siis varasemate pikaajalist mõju omavate otsustuste ja seaduste kaudu, rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt, krediidikohustuste kandmisest johtuvalt, sotsiaalpoliitikast jne., on tegelikult suurem osa riigieelarvest niikuinii eelnevalt „lukku“ löödud.

Samas riigieelarve dokumentatsioon ei võimalda mõistlikult aru saada nendest osadest, mida parlamendi liikmel on võimalik muuta.

Seepärast ongi nii, et eelarve arutelude juures on märgata püüdu, kuidas suhteliselt väiksemate eelarve klotsikeste kaudu püütakse kuidagi aru saada, mida siis ühe või teise eelarve rea taha tegelikult „peidetud“ on.  Näiteks, mida kujutab ennast „Kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvete tasandusfond“ või tulemusvaldkod „Tõhus riik“ või „Pikaajalise hoolduse poliitika kujundamine, KOV võimestamine“.

Küsisin muuhulgas riigikogu saalis personaalselt ministrilt, et kui suur on nö „lukku pandud“ osa eelarvest. Vastuseks oli, et 2/3. Mäletan ka varasematest aastatest seda küsimust ning selle suletud osa suurus on eelarves deklareeritud 65% - 85%.
2020. aastal, kui eelarve maht oli 11,8 miljardit, oli sellele küsimusele saadud vastus, et meie reguleerida on pisut üle miljardi. Hägune vastus. Selge on vaid see, et riigikogu faktiline ja mõtestatud tegevus riigieelarve osas on peenhäälestatud lubamatult väikeseks nii mahult kui sisult.

Eelarve on muditud üsna halva haaratavusega poliit-strateegiliseks asjapulgaks, olles nagu halb strateegiline arvutimäng, mille tajutav visuaal on kaetud kui paksu sõjauduga. Sisse vaadata on ülimalt keeruline. Ligi pääsed vaid üldistele andmetele, millised on omakorda seletuskirjas lahti seletatud tohutus kantseliidis, täis pikituna poliitilisi loosungeid ja hüüdlauseid.

Seetõttu ei täida parlamentaarne eelarve arutelu seda rolli, mida riigikogulastelt oodatakse - eelarvest aru saama, et õiglast ja põhjendatud otsust langetada nii terviku kui selle osade üle.

Rõhutan, et riigieelarve tegevuspõhine ülesehitus on ise juba vastuoluline ja raskesti hoomatav. Ta ei võimalda hinnata ei neid kellele eelarve read on suunatud, mille jaoks täpselt on suunatud, kes on eelarve kaudu toetuse saajad ja millises ulatuses … on suures osas poliitiline, mitte sisuline. Kuni sinnani välja, nagu lajatati riigiraadios, et tegevuspõhisuse varjusirmi taha peituv justiitsminister on näiteks regionaalpoliitika reale seadnud 400 000 eurot toetusi ideoloogilistele MTÜ-dele.

Lisaks tuleb eelarvet vaadata läbi inflatsiooni prisma, milline teatavasti on ca 25% aastas. Seega võiks näiteks eeldada, et olulised riigikaitsega seotud investeeringud arvestaksid selle asjaoluga. Samas aga Kaitseliidu tegevustoetus on tõusnud väga napilt: 2022 oli see 46,9 miljonit ja 2023 on ta tõusnud kõigest 49 miljoni peale. Mõtelgem vaid selle inflatsiooni juures omavalitsuste sotsiaal- ja hariduskuludele…

Või siis põllumehed. Riigikogu saalis tekitas küsimusi see, et põllumeestel suurt abi eelarvest pole loota. Riigi poolt on eelarverea peale kirjutanud 10 miljonit eurot. Riik nagu unustaks, milline olukord valitseb toidusektoris ja milline on riigi toidujulgeolek.

Taristutega on asi püsti hull. Teede arengu rahad tõmmati kinni. Unustage uued 2+2 teed. Lisaks järgmiseks aastaks on eelarves ette nähtud teehoiuks 121 miljonit eurot, vajadus oleks 160 miljonit eurot. Sedagi vaid selleks, et hoida teed enam-vähem praeguses korras. Kannatab heaolu kuid, mis peamine – teed hakkavad lagunema ja kannatab liiklusturvalisus. Teine suur probleem on see, et kui tolmuvabade katete jaoks oli eelnevatel aastatel ette nähtud 20 miljonit ja selle eest sai korrastatud 200 kilomeetrit teid, siis nüüd on sellel real 1,6 miljonit ja selle eest saab heal juhul 10 kilomeetrit teid?

Paul Puustusmaa

on 02 November 2022
Hits: 49
powered by social2s
ÜLES