Üha massilisem obstruktsioon parlamentaarses otsustusprotsessis devalveerib kehtivat esindusdemokraatlikku süsteemi ja meie parlamentarismi aluseid. Aeg muutusteks on käes, kirjutab Paul Puustusmaa.
Rääkides obstruktsionist kui poliitilise võitluse vahendist, tuleb paratamatult tunnistada, et tegemist pole seaduse poolt heaks kiidetud vahendiga. Enamgi veel, see on põhiseaduse ja parlamentarismi vastane poliittehnoloogiline vahend, kui selle eesmärgiks on parlamendi töö seiskamine. Sellisel moel on tegemist kehtivat õiguskorda ründava poliitilise meetmega.
Kõigepealt nähtusest endast.
Obstruktsioonil puudub legaaldefinitsioon, sest oma kahju tekitava sisu ja demokraatiavastase iseloomu tõttu pole keegi seda nähtust mõnes õigusaktis määratlenud, kirjeldanud ehk siis seadustanud.
Mõiste täpne õiguslik kirjeldamine võib olla ka suhteliselt keeruline. Igapäevane normaalne tegevus muutub obstruktsiooniks siis, kui see tegevus muudetakse ebanormaalseks. Kummalisel kombel on mõiste meditsiinis käsitletav kui elundi läbipääsu ummistus, sealhulgas olevat respiratoorsed viirused olulised obstruktsiooni tekitajad.
Jättes välja meditsiinilise iroonia ning püüdes piirduda vaid õiguslike raamidega, siis tavapärases tähenduses on olemas arusaam obstruktsioonist, mis on kirjeldatud viimastes õigekeelsuse sõnaraamatutes alles alates 2009. aastast kui "poliitikas sihilik töötakistus".
Seadustes seda pole. Riigikohus on obstruktsioonist rääkinud oma ajaloo jooksul paar korda. Ühel juhul (2011) pidas riigikohus obstruktsionismi kohtumenetluses menetlusõigusi kuritarvitavaks nähtuseks ja jõudis järeldusele, et sellisel juhul tuleb kohtul kaaluda obstruktsionisti menetlusest (saalist) eemaldamist, et kohtuprotsessi jätkata.
Tuntum lahend on seotud aga viimase pensionireformi valguses avaldatuga, kus riigikohus oma 20.10.2020 lahendis kohtuasjas nr 5-20-3 on tõdenud, et: "Riigikogu opositsioon on võtnud eelnõu suhtes kasutusele obstruktsioonitaktika, esitades eelnõule massiliselt mittesisulisi parandusettepanekuid".
Kokkuvõttes tuleb lugeda obstruktsiooniks selline poliitiline tegevus, mille mõte ei ole kinni pidada parlamentaarse diskussiooni üldmõistetavatest raamidest, toetada parlamentaarset debatti vaid sisutute ettepanekute, ebakohaste kõnede vms abil hoopis takistada parlamendi tööd, otsuste vastuvõtmist jms ning teatud tingimustel ka püüd parlamendi töö seiskamiseks.
Tuleb nõustuda paljude õigusspetsialistidega, kelle arvates on küsimuse all demokraatia põhimõtted ja riigikogu töövõime küsimus.
Täiesti üheselt on selge, et obstruktsiooni näol pole tegemist demokraatlike printsiipide järgimisega ega ka parlamendi töökorda reguleeriva eriseaduse (nn kodukorra seaduse - RKKTS) mõtte järgimisega. Seda hoolimata asjaolust, et viimastel aastatel on ka põhiseaduse kommentaaridesse kirjutatud sisse obstruktsioon nähtusena, mille peale olevat justkui mõeldud põhiseadust välja töötades.
See ei ole aga tõene. Tegemist on tänapäevaste tõlgendustega põhiseaduse teksti suhtes, kuid see (põhiseaduse tõlgendamine) on eraldi lai ja valus teema.
RKKTS mõte on omakorda tagada parlamendi (riigikogu) kui demokraatliku riigijuhtimise instrumendi tulemuslik töö ja toimimine. Obstruktsiooni mõte on täpselt vastupidine.
Vahel küsitakse, kas obstruktsioon on lubatud või miks teda pole keelatud? Kiire vastus on toodud ülal – seadusandja ei ole sellise ebaausa ja demokraatia printsiipe rikkuva võtte peale tulnud ja on jätnud sellise asja seaduses määratlemata, sisu ja lubatavuse või mittelubatavuse reguleerimata.
Kui obstruktsiooni tee avati (nn juntimine), siis eeldati sinisilmselt, et poliitiline kultuur hoiab seda nähtust teatud kammitsates. Teisisõnu pole tegemist mitte seadustesse kirjutatud lubatavusega, vaid vastupidi. Tegemist on seaduseauguga, mida opositsioon on hakanud viimase 15. aasta jooksul kasutama ja kahjuks üha rohkem. Viimasel ajal aga lausa destruktiivsel kombel.
Obstruktsionism on kallis vahend riigi kodanikele, sest nagu juba 2004. aastal kirjutati – iga kümneminutiline vaheaeg läks maksumaksjale maksma ligi 30 000 krooni. Aastal 2021 tähendaks see hoopis suuremat hinda ja kui muudatusettepanekuid on 50 000, iga ühe järel võtta kümme minutit vaheaega ja eelnevalt samas mahus töö riigikogu komisjonides…
Nõus ei saa olla ka mõnede õigusspetsialistidega, kes viitavad ülalmainitud riigikohtu lahendile ja järeldavad sellest, et riigikohus nimetab seal obstruktsiooni seaduslikuks. Riigikohus ei andnud ega pidanudki andma hinnangut obstruktsiooni seaduslikkusele või lubatavusele. Sest see ei olnud kohtuasja küsimuseks ja ka seadus ise seda mõistet ei määratle ega tunnusta.
Riigikohus lihtsalt tuvastas sellise nähtuse olemasolu ja nentis, et see ei aita kaasa sisulisele parlamentaarsele debatile. Siinjuures oli riigikohtu ülaltoodud lähenemine kui õrn tuulepuhang tegelikkuse peegeldamisel ega näidanud obstruktsiooni tõelist olemust.
Obstruktsioon mitte pelgalt ei pruugi kaasa aidata parlamentaarsele debatile, vaid selle eesmärk on otseselt parlamentaarse debati tapmine ja parlamendi töö peatamine. Järelikult on tegemist otseselt meie riiki ja demokraatlikku parlamentarismi nagu ka esindudemokraatlikku õigussüsteemi ründava nähtusega, seega on see sisuliselt seadusevastane.
Olemuslikult on obstruktsioon poliitilise vähemuse terrorirelv, millega saab poliitilist enamust pantvangi võtta, hirmutada ja allutada enamus vähemuse tahtele, kui enamus erinevalt obstruktsionistidest püüab seadust täita ausalt ning selle mõttest tulenevalt.
Juba kadunud Mart Nutt märkis 2008. aastal, et obstruktsioon on valus ja ohtlik relv, mis vastutustundetul ja ohjeldamatul kasutamisel võib saada ohtlikuks demokraatiale ja riigile.
Obstruktsioon ründab meie riigi parlamentaarse korra aluseid, kahjustades rängalt esinduskogu mainet. See on esindusdemokraatiat ja parlamentarismi juurteni naeruvääristav ja kahjustav nähtus.
Nüüd oleme jõudnud selleni, et Mart Nuti poolt kümme aastat tagasi viidatud oht ongi realiseerunud. Selle tunnuseks on 50 000 muudatusettepanekut sotside poolt ERJK seadusele möödunud aastal ja nüüd rahvahääletuse eelnõule sotside ja reformierakondlaste poolt tehtud 9400 kohati häbiväärset muudatusettepanekud.
Siit järeldus, et riigikogu kodu ja töökorra seadus vajab kiiret remonti või tuleb meil leppida teadmisega, et esindusdemokraatia meie õiguskultuuris sisuliselt ei toimi. Sellisel juhul tuleks meil pilgud pöörata uute abistavate instrumentide – otsedemokraatia elementide kaasamise poole.
PP
ERR