Eestis on rahvas põhiseaduse kohaselt kõrgeimaks riigi kõrgeim organ. Meie devalveeritud põhiseaduse järgi tähendab see seda, et rahvas saab kord 4 aasta jooksul teha linnukese ühe poliitiku nime taha ja anda sellega kõik enda "kõrgeima võimu organi" õigused sellele poliitikule. Ja see ongi kõik.

Nii minu kui paljude konservatiivide arvates on selline õiguslik lähenemine riigiõigusele ebaõige ja ebaõiglane, sest rahval peab meie arvates olema oluliselt suurem otsustusõigus meie riigis, et välistada poliitilisi patiseise (nagu hetkel on) ning hoida ära värdseaduste teerulliga vastuvõtmist nagu see on juhtunud viimase aasta jooksul (aga ka varasemalt) Eesti parlamendis e. Riigikogus.

Seepärast toetame me otsedemokraatlike elementide rakendamist meie õigussüsteemis ja rahvaalgatusõiguse ning võimule siduvate referendumite algatamise õiguse andmist. Õigemini sellise õiguse taastamist põhiseadusse.
Liberaalid loomulikult sõdivad selle vastu kõige kümne varbaküünega, sest neile meeldib pingutada rahva jaoks vaid kord 4 aasta jooksul, milline olukord võimaldaks usutavaid petuskeeme (valijate petmist) piisava jõulisusega esitada. Seegi on meil korduvalt juhtunud, mida omakorda peegeldab praegune seis parlamendis. Tulemuseks on poliitiline patiseis parlamendis ning ajaloolises mastaabis ebaloomulikult suur seaduste hulk, milliseid äärmusliberaalne valitsuskoalitsioon on vast võtnud poole aasta jooksul ebademokraatliku teerullimeetodiga - alates homoabielu regulatsioonist ja lõpetades pöörase maksukoormuse tõstmisega.

Arutavad tänases Reporteritunnis kolm Riigikogu kultuurikomisjoni liiget – Helle-Moonika Helme (EKRE), Margit Sutrop (Reformierakond) ja Vadim Belobrovtsev (Keskerakond), milliseid meetmeid peaks rakendama, et parandada eesti keele oskust ja positsiooni Eestis.

Arutelu oli huvitav, kuid kohati kuidagi hambutu ja pilvedes.
Otsiti pigem vabandusi, mitte lahendusi. Monika Helme oli ehk kõige konkreetsem raadios viibinud seltskonnast.
Tööandjate poolt kõnelenud Kai Realo ajas aga üsna vastuolulist juttu suust välja, mis oli kohati minu jaoks isegi piinlik.

Arutelus esile tõstetud teema vananevast ühiskonnast ja tööjõu puudusest on küll asjakohane, kuid täiesti vale on lähenemine, et selleks tuleks nüüd tassida sisse odavat välistööjõudu ja peaksime justkui leppima raskustega ning pehmendama ehk isegi keelenõudeid.

Islami ja kristlikust juurest pärineva õhtumaade kultuuri rahulik kooseksisteerimine on sisuliselt võimatu. Poolpiduselt vaid siis kui ühel on teise üle märkimisväärselt suur ülekaal.

Mida varem seda võlts- e. libademokraatlikus (liberaaldemokraatlikus) sootsiumis tunnistatakse, seda vähem saab olema ohvreid.

Probleemi põhjus on ajaloos ja leppimatus antagonismis kahe kogukonna vahel, mis sai alguse kohe, kui islam maamunale sündis.