Sündiv koalitsioon, nimetame neid siis sisemiste erimeelsuste tõttu luige-haugi-vähi koalitsiooniks, usaldas peaministri toolile tagasi Kaja Kallase.
Iseenesest ei midagi imelikku, kui välja arvata see, et Isamaa juht Seeder nagu ka partei esimene ešelon on korduvalt varasemalt väitnud, et Kaja Kallas on sellele positsioonile kõlbmatu.
Isamaalaste poolt koalitsiooniläbirääkimiste ajal edastati erinevaid kanaleid pidi signaale, et nemad esitavad hoopis Helir-Valdor Seederi kandidatuur uut koalitsiooni juhtima. Aga tegelikkuses ... nagu ikka.

Mõnevõrra kummalisem oli aga see, et kui riigikogu pidi täna otsustama Kaja Kallasele volituste andmist uue valitsuse juhtimiseks, siis tugineti avalikult väidetele, et see valitsus ja koalitsioon hakkavad toimetama koalitsioonilepingu alusel. Mitmeid nimetatud lepingust väljuvaid vektoreid on ka meedias tutvustatud, kuigi lepingut ennast ei olnud avalikustatud.

Niisiis asus Kaja Kallas täna riigikogult endale volitusi paluma, kuid tema kõlblikkus peaministri positsioonile oli pandud tugeva kahtluse alla nii opositsiooni kui ka partnerite poolt.
Tugineda sai siis ehk koalitsioonilepingule, kuid seda polnud riigikogu liikmetest, sealhulgas mina, näinud. Võibolla koalitsioon teadis selle täpsest sisust, kuid opositsioonipoliitikud said koalitsioonilepingule ligi alles ERR uudisteportaali kaudu vahetult enne Kaja Kallase etteastet riigikogus. Kuidas sa siis sellises olukorras saad anda toetust ja vajutada rohelist nuppu? Nagu põrsa kotis ostmine.

Ilmar Raag pakub stsenaariume Vene-Ukraina sõja lõpu osas.
Ta teeb seda ettevaatlikult ja vaoshoitult. Vormistades mõtteid ja stsenaariume selliselt, mis lõppkokkuvõttes ennustab aastakümnete pikkust jätkuvat konflikti.
See on vastuolus tema artikli lõppsõnumiga.

Lõppsõnumiks on tema viimane pakkumine - kümme aastat "segaseid aegu" selle nimel, et järgmised sada aastat elada rahus.

See on kahjuks poolpidune utoopia ja mitterealiseeritav. Seda põhjusel, et ka Venemaa režiimi ajutine "demokratiseerimine" ei jahuta maha venelaste himu impeeriumi laiendada.
Siis lihtsalt järgneb kümnele segaduse aastale kümnend "jeltsini laadset süsteemi", milline läänemaailmale taas koti pähe tõmbab. Siis asub läänemaailm Venemaad poputama, hellitama ... too omakorda vaikselt aretab oma rahvas imperialismiihalust edasi ja valmistub uuteks sõdadeks. Teatavasti on suure Venemaa riigidoktriin sisaldanud riigi sünnist alates (1917) paradigmat, mille kohaselt Vene riik peab valmistuma pidevalt sõjaks, sest kõik ta naabrid ja maailm tervikuna tahab teda justkui hävitada.

Minu poole pöörduti ajaleht HARJU ELU kaudu printsipiaalse küsimusega. Paluti selgitada põhimõtet, miks mina ja rahvuskonservatiivide saadikud olid möödunud nädalal valitsuse poolt parlamendile (riigikogule) esitatud lisaeelarve vastu. Selgitus paluti anda ajalehele sobivas formaadis, mis mahuks 4000 tähemärgi sisse.

Tunnistan kohe, et see formaat on alatihti mulle kättesaamatu, sest suuri asju, mida oli ka Eesti tähenduses vaieldamatult 800 miljoniline lisaeelarve, selgitada ühel või poolteisel lehel, see on suhteliselt raske ülesanne. Aga kuna tegemist oli vaid põhimõttelise (rõhk sõnal "põhimõtteline") selgitusega, siis sai see pähkel puruks hammustatud moel, mida täna-homme-ülehomme on võimalik lugeda ajalehe "Harju Elu" paberversioonist. Kas ka netiversioonist, seda ma kahjuks ei tea.

Seepärast toon ma netiversioonina selle siin ära sellisena, nagu ma selle ajalehetoimetusse saatsin.