Lääneriikide filmitootjate toodang on kümmekond aastat kruvinud laiemaks lõhet inimeste väärtusmaailmade vahele oma ülepingutatud poliitiliste sõnumitega, mis juhinduvad nn "pehme jõu" strateegiast.
Võib-olla isegi rohkem kui kümmekond aastat, kuid selline on olnud minu tähelepanek.
"Pehme jõu" strateegia kujundab endast mõjutustegevust, kus püütakse järjest süvenevate mõjutusmeetodite abil harjutada inimese mõttelaadi nn uusliberaalsete väärtustega. Kujutatakse ette ning eksponeeritakse nähtusi, mis on konflikte tekitavad, et inimene harjuks nende konfliktsete nähtuste ja normaalsusest kõrvalekalletega kui normaalsustega ning hakkaks uskuma, et teatud vastuolulised nähtused on normaalsemad kui need tegelikult ühiskonnas on.

"Pehme jõu" strateegia toetab ja reklaamib selliseid nähtusi nagu väärarengute normaliseerimine, homoseksuaalsus, must rassism, konservatiivsete ja traditsiooniliste väärtuste alavääristamine.
Koos "pehme jõu" strateegia kasutamisega rakendatakse samaaegselt ka kirjandus/kunstiteoste tühistamist - moonutatakse surnud kirjanike teoseid, tekste, teoste pealkirju, hävitatakse kunagiste suurkujude au- ja tänusambaid, kui on näiteks kahtlus, et nad olid kunagi seotud orjandusega või "uusväärtuste" alusel loetakse nende tegusid muus mõttes mittesobivateks.

Rünnatakse ka elavaid kultuuri-inimesi. Olgu näitena toodud kirjanik Joanne Rowling (Harry Potter).
Eestis on omakorda rünnaku all näiteks Tõnis Mägi või "pehme jõu" mõjutamise kaudu tule alla sattunud lauluperekond Männisted. Viimati toodud näited iseloomustavad seda, miks tahaks teleka kinni panna ja loobuda ajalehtede lugemisest. Seda juhul, kui oled normaalne inimene ning äärmusliberaalne tühistamiskultuur ning "pehme jõu" kontseptsioon on tülgastavaks muutunud.

Lugesin täna Lauri Vahtre seisukohti, mis seotud abielu ja perekonnaga (vt. Samasooliste abielul on kaugemad tagajärjed).
Lauri Vahtrega igati nõus.

Selgitused kohased inimesele, kellel on pikk ja elukogenud vaade maailma asjadele.

Lisan omalt poolt veel ühe olulise vektori sellesse ühiskonnas toimuvasse (absurdi)vaidlusse, millesse normaalsed inimesed on kahjuks kistud.

Liberalismi ajastul on igasugune lõtvus nii laialdane, et see levib kui viirushaigus kõikidesse eluvaldkondadesse.

Iseloomulik on siin sotsiaallõtvus, mis kombelõtvuse ja vaimulõtvusega ühendatuna tekitavad soove samasooliste abielude seadustamisel.

Kuid viimaste päevade kuumim teema on see, kuidas kõrgharidusega keeleteadlased ja võsainglasliku, mille kunagine vaste oli kadakasakslus, urbaniseerunud vurlede ühiskonnas kasvanud igavlevad noored ei tea, mida tähendab "liiderlikkus" või "osavõtlik".