Täna oli minu viimane tööpäev meie parlamendi suures saalis kui Riigikogu XIV koosseisu liige EKRE fraktsioonis.

Tegelikult muidugi oli sisuline viimane tööpäev eile, kui kümnete kaupa sai veel eelnõusid läbi vaadatud. Kuid täna oli formaalselt meil viimane istungipäev XIV koosseisus. See koosnes küll istungi rakendamisest ja lõpusõnadest.

Seaduse järgi SEE parlamendi koosseis jätkab eksistentsi kuni uue - XV koosseisu ametivandeni. Kuid see kõik on juba formalism.

Liberalismi "viljastavates" tingimustes kasvanud lapsed kipuvad vaimselt päris katki minema. Ilmselt on üheks suureks põhjuseks see, et neil ei ole piisavalt lapseks olemise aega e. lapsepõlve. Vähemalt paljudel seda ei ole. Nad kistakse liiga vara täiskasvanud inimeste maailma võltseeldusel, et nad mõistavad seda. Aga see lõhub. Lõhub lapse võib-olla kogu eluks.

Vanematel ei ole aega lastega tegeleda. Lapsi kasvatatakse lasteaedades, koolides „moodsate, pehmete, liberaalsete“ väärtuste abil. Kas need on aga väärtused ja kas need aitavad valmistuda eluks? Kahtlen. Sügavalt.

Meie ühiskonnas on oluliseks lisaküsimuseks veel see, et miks lapsed poliitikasse aetakse? Kas lastele valimisõiguse andmine Eestis juhindus sellest, et neil veelgi raskem elu oleks? Või sellest, et neid on lisaks eeltoodule ka mugav suunamudida, poliitiliselt ära petta? Või lisaks ka see, et liberaalide arvates on valimised nii tähtsusetud asjad, et ka ebaküps ja kergesti mõjutatav võib selle käigus oma poliitilisi valikuid teha?

Mida arvata ettepanekust tööjõu importimisest, et leevendada tööjõupuudust.

Ääretult kurb on lugeda lühinägelikust poliitikast, mida pushivad liberaalid-globalistid. Näiteks teemal, kuidas meile on vaja tuua abitööjõudu Vietnamist või Taist, Somaaliast või Valgevenest, ajutiselt või pikaajaliselt ... põllumajandusse, ehitusse, maasikapeenardele, sotsiaalhoolekandesse ja siis seletatakse juurde, et selle põhjustab krooniline töökäte puudus ning sotsiaal-majanduslikud vajadused.

Ükskõik, kuidas ka lühinägelikud majandusteoreetikud siin (võibolla siiralt, ise uskudes) ei selgitaks seda, olgu või ühiskonna vananemise, maapiirkondade hõrenemise või eestlaste palganõude tõusuga, ikka on midagi, millest ei räägita.