Viimasel avalikul riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil, kus arutati presidendi poolt välja kuulutamata jäetud perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seadust, ma ühes olukorras kritiseerisin võimalikku riigi suundumist poliitilisse formatsiooni, mida meist keegi tegelikult ei tahaks.

Rõhutasin, et on äärmiselt vale see, kui normaliseeritakse arusaam, kus seadusloomesse ei kirjutata demokraatliku protsessi kaudu, legitiimsust omavate, demokraatlikult valitavate parlamendiliikmete poliitiline tahe, vaid see asendatakse tõlgendamiste abil "lindude ja loomade keelt" (kantseliidi, bürokraatia ja juriidilise keele segu) kasutades tahtega, millist suunavad, mida kujundavad ja millele  sisu otsustavad hoopis grupp mittevalitud eluaegseid kohtunikke.

Sellisel juhul tekib olukord, kus seadusloomega hakkavadki tegelema kohtunikud, kes peaksid hoopis kehtivate seaduste täitmist tagama, mitte rahva poolt valitud seaduseloojad.

Lugedes eile Postimehest viidet ajalehele The Economist, kuidas Ukrainat ähvardavat demograafiline katastroof, tahtnuks rusikaga vastu lauda põrutada - miks meid, rahvuskonservatiive ei kuulata?

Ukrainat ähvardava demograafilise katastroofi eest on rahvuskonservatiivid (EKRE) hoiatanud algusest peale. Me oleme kisendanud seda sõnumit taeva ja maa poole nii sotsiaalvõrgustike kui oma pressi kaudu. Nii parlamendi kõnepuldist kui isiklikes vestlustes.

Soovimata olla misiganes moel ukraina rahva riigi vastu ning toetades ühtlasi selle rahva kangelaslikku võitlust vene rašistlike anastajate vastu, on ometigi EKRE vastustanud kogu hingest reformierakondlikku poliitikat, milline rohkemal või vähemal määral on sihitud Eestisse saabunud ukrainlaste kinnistamisele Eesti territooriumile. See sobimatu ja halb tendents paistab selgelt välja nendest meetmetest, mida valitsev liberaalne klikk rakendab ukrainlaste suhtes, kes häda sunnil on saabunud Eestisse. Olgu siis nendega seotud töösuhete reguleerimisse või haridusmeetmetesse, kus jõuliselt survestatakse ukrainlaste eestikeelestamist. Justnagu ei olekski plaani neil tagasi minna oma kodumaale, seda üles ehitama, sealset elu taastama? Tundub, et teatud poliitilisel kihil meil siin Eestis on plaan seda tegevust tugevalt takistada.
Pikemasse vaidlusse laskumata jätan hetkel välja igasugused julgeolekukaalutlused, millised Venemaa kaudu migratsiooniga paratamatult kaasnevad.

Mul on siiras rõõm selle üle, et aastatepikkune töö poliitilises sepikojas on reaalselt tuntavat vilja kandmas.

Sealsel alasil on konservatiivid aastaid oma teemasid vahedaks tagunud ja teinud seda, nagu lõpuks see selgunud on - märkimisväärse eduga. Välja sepistatud riistad on osutunud sedavõrd väärtuslikuks, et oponendid need vähimagi valehäbita enda kasutusse võtavad. Ühtlasi annavad oponendid mõista meile, rahvuskonservatiividele, et meie ellu kutsutud teemad on väärikad ja ühiskonnale vajalikud. 
Teisisõnu - tehke veel, konservatiivide ideed on head.

Tõsi – alguses nad loomulikult ründavad meid, süüdistades tagurluses, kinnises mõttemaailmas, vaenamises, progressi eitamises … ja siis võtavad pakutava üle, tagudes rinnale, kui head need mõtted ikka on ja üleüldse, et need on nende endi teemad.