Euroopa Liit veereb usinasti allamäge.
Majanduslikult kui kultuuriliselt. On vaid aja küsimus, kui tema eksistentsiaalne jõud pole enam kvaliteedis vaid ainult kvantiteedis ning seegi õrnavõitu tänu ühiskonna vananemisele. Pääseteeks peetakse migratsiooni, mis on lühinägelik.
Euroopa on aastasadu olnud tugev eelkõige tänu oma traditsioonilistele väärtustele, kus on oma koht nii kultuurilistel väärtustel, perekondlikel traditsioonidel kui teadmiste/tootmise juhtimisel sümbioosis, mis omakorda on olnud tõukejõuks majandusele ja ühiskonna edenemisel maailma juhtivaks jõuks.
Ütluses, et Euroopa edu ja ühiskonna kolm vaala on antiikne esteetika, kristlik eetika ja rooma õigus, selles on olemas oma säde ja tõde.
Liberalism, eriti neoliberalism, mis on lähtepunkti saanud möödunud sajandi 50.-60.-te noortest, veab Euroopat hukatusse, kiskudes kaasa meid kõiki, kui me midagi selle vastu ette ei võta.
Kui oma tekke ajal e. algses tähenduses (15. sajand) tähendas liberaal veel vabat, isandata meest e. vabadust ning oma klassikalises tähenduses (18.-19. sajand) toetus loomuõigusele ning vabale ettevõtlusele ja kapitalismi toetamisele, siis 20. sajandi keskel toimusid liberalismis olulised muutused. See pöördus järsult vasakule. Tänapäeval pole liberaalid väga eristatavad teistest vasakpoolsetest (alates natsionaalsotsialistidest, sotsialistidest, sotsiaaldemokraatidest), olles nimetatutest pigem vähem põhimõttekindlad ning rohkem sihitult siplevad projektiühendused, kes ühiskonna tuuli püüavad ja oma seisukohti selle järgi muudavad. Võib kindel olla, et liberalismi isad - John Locke ja Thomas Jefferson. pööraksid end hauas ringi, kui näeksid, mida liberalism (nn liberaaldemokraatia) on läänemaailmaga teinud viimase 50-60 aastaga.
