Mind häirib ning teatud mõttes ajab irooniliselt muigama meie põhiseaduslikku ja iseseisvat rahvusriiki mitte austavate meediakanalite teadlikult valitud suund - EKRE (riigikogu saadikute) rõhutatud halvustamine seoses PLAANITAVA riigikogu avaldusega Venemaa režiimi terroristlikuks tunnistamise küsimuses.

Toon näite värskest Postimehest.

Kõigepealt rasvane pealkiri "Suur osa EKRE saadikutest hoidus Venemaa terroristlikuks kuulutamise toetamisest" ja tsitaat: „85 riigikogu saadikut allkirjastasid avalduse Ukraina territooriumi annekteerimise hukkamõistmisest ja Venemaa režiimi kuulutamisest terroristlikuks. 16 loobuja seas andsid tooni EKRE saadikud."

Ja siis olid loomulikult ära toodud EKRE saadikute nimed, minu oma kaasa arvatud.

Tänane Postimees tuletab meelde Eesti parlamentarismi ja õigusloome ajaloo ühte kõige häbiväärsemat lehekülge.
Leht meenutab, et 2014. aastal võttis riigikogu vastu kooseluseaduse. Poolt hääletas 40 riigikogu liiget, 38 oli vastu, 10 ei osalenud hääletusel.

Kõik toona selle seaduse poolt hääletanud poliitikud ja erakonnad nagu ka need, kes hääletamisel ei osalenud (polnud riigikogu saalis), kannavad igavesest ajast igavesti (kuni kooseluseaduse tühistamiseni) kaasvastutust selle segaduse ja ühiskonna süveneva lõhestumise eest, mis kuni tänase päevani meie sootsiumis selle seaduse vastuvõtmisega on tekitatud.

Selle häbiväärse sammu osas, selle seadusloome praagi kohta räägivad paljud õigusspetsialistid, et tegemist on halvima näitega seaduse tegemisest meie õigusloome ajaloos. Ja samas on tegemist ühe olulisema näitega selle kohta, kui halb saab olla AINULT esindusdemokraatlikele printsiipidele üles ehitatud kord.

Kuulasin nüüd siis ära diktaatori Putini kõne. Peetud seoses vallutussõjaga Ukrainalt anastatud territooriumite annekteerimise sooviga. Ilmselge sooviga, et tugevdada vene imperialismi ja impeeriumit ning seda va nn vene maailma (russki mir), kus venelaste duce on püüdmas juhtivat rolli.

Mulje.

Noh kõigepealt ta hilines ca 15 minutit. Nagu ikka.
Olen alati imestanud, miks ta pidevalt hilineb. Pole oluline, kas ta kohtub mõne presidendi, peaministri või majesteetliku esindajaga. Ikka lompab ta kohtumisele märkimisväärse hilinemisega. Ainult üks kord on mulle teada, kui Putinile samaga lajatati ning selle julgustüki autoriks oli Türgi president Erdogan.

Olen eeltooduga seoses mõtelnud, et kui naiste juures peetakse hilinemist loomulikuks, sest see "tava" on juba traditsiooniliselt seotud nende sooliselt kõrgema positsiooniga, meikimisega, sättimisega...
Äkki läks diktaatorilgi silmade värvimise ja puuderdamisega rohkem aega kui eeldas? Või neelas rahusteid, kogus julgust ...?