Mike Calamus, südamega eesti mees, EKRE USA osakonna esimees kirjutas täna väga õige tähelepanusuunamisega loo.
Ta kirjutas valimiste kontekstis, et elamisloaga isikud on külalised meie kodus! Massiliselt nii Venemaalt kui ka Ukrainast meie väikesesse Eestisse saabuvad inimesed muudavad meie kodumaad ja kultuuriruumi kardinaalselt. Saades elamisloa on nad automaatselt ka valijad [Mike Calamus: “Eestit valitsegu Eesti kodanikud”].

Õige ja loogiline seisukoht. Mõistlikud etteheited. Arusaadav ja toetamist vääriv protest.
Vajab aga pisut täpsustamist.

Välismaalasest tegelase valijaks saamiseks on vaja pisut rohkem kui 3 aastat kohapeal olla ning saada lisaks elamisloale ka nn pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus. See protsess võtab pisut rohkem aega kui tavaline elamisõigus. Tegemist on tõepoolest juriidiliste nüanssidega, kuid valimisõiguse kontekstis olulistega. Samas ei vähenda eeltoodu Mike etteheidete väärtust.
Muus osas aga tuleb paratamatult ja kahjuks Mike hoiatusega igati nõustuda!

Jaapanlased teatasid suht äsja, et Venemaa on Kuriili saared okupeerinud.
Nii see on. Eesti oma idaterritooriumite okupatsioonist ei räägi või teeb seda äärmiselt tugeva sordiini all. Hirm ja väärikuse puudumine kannustab sellist tegevust.

Tuleb nõustuda Konservatiivse Harjumaa FB lehel tooduga, et jaapanlastel jagub sirgeseljalisust ning meelekindlust.
Erinevalt Eestist ei kipu nad Venemaale kaenla alla pugema ja pakkuma venelastele uut piirilepingut, millega okupeeritud alad Venemaale kingitakse.

Eestlaste seis on oluliselt halvem. Olemata Venemaaga isegi sõdinud II Maailmasõjas, siiski okupeeris ja seejärel inkorporeeris Venemaa 5,2% Eesti riigi aladest (Ingeri- ja Petserimaa). Kahjuks on Eestis vaid üks erakond parlamendis, kes on kindlal seisukohal, et vene okupatsiooni all olevad alad tuleb vabastada ja mingit kinkelepingut (nn Mihkelsoni-Paeda pakt) uue piirilepingu näol pole Eestile vajalik. Meil on kehtiv piirikokkulepe Venemaaga loodud just Tartu rahuga (1920) ja selle alusel on piir Venemaaga tsementeeritud ka kehtivas põhiseaduses (§ 122). Lisaks on seal ära toodud, et teiste riikide ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega on kokku lepitud muud piiriküsimused.

Ikka ja jälle see Euroopa Liidu lõhenemise teema. Isegi barbaarse Venemaa järjekordne ning veelgi intensiivsem sõjakäik Euroopasse ei suutnud Euroliidu sisemisi haavu parandada olulisemal määral. Hoopis vastupidi - terade eraldumine sõkaldest toimub selgemalt kui kunagi varem.

Kui NATO on lääneriikides tunnustatud ja usaldusväärne kaitseorganisatsioon, siis Euroopa Liit oma kahepalgelisuse ja silmakirjalikkusega üha enam tõendab oma mittevajalikkust ning mõttetust. Ta ei suuda midagi. Vähemalt head mitte.

EL pole isegi enam majandusühendus, millisena ta loodi ning millist lubati oma liikmetele ja liitujatele.
Euroliidust on saanud probleemide lahendaja asemel liikmete sise-ellu sekkuv juurprobleem. Vähkkasvaja, kes lõhub traditsioone, rahvusriike ja rahvuskultuure ning on muutunud pühaks altariks globalistlikule vasakliberalismile. Euroliidust on saanud teatud selgete amoraalipunktide kaitsja ja äärmusliberaalne inkvisiitor.