Kuulasin täna Vikerraadiost "Eesti lugu. Äratulek Fosforiidisõja rahvaalgatused".

Suur äratundmine oli.

Meenusid selgelt asjaolud, et kuulsa Fosforiidisõja tegelik sisu oli soov säilitada eesti keel ja kultuur, võidelda eelkõige meie maa ja varade (ka maavarade) säilitamise ja hoidmise eest tulevastele põlvedele - ihalus omakeelsuse, Eesti OMA RIIGI järele.

... ja eelkõige põhiseadusega.
See ei tööta ja toidab suvaõiguse arengut.

Meie paljukiidetud, alusetult kuulikindlaks ja hästitoimivaks nimetatud põhiakti rikutakse pidevalt.

Põhiseaduse rikkumine on ühiskondlikult aktsepteeritud kõrgeimal võimalikul tasemel. Seega seda seadust sisuliselt tipus ei aktsepteerita kõrgeima õigusaktina ja lihtne rahvas ei saa üldse aru, millega on tegemist.

Ammu pole saladuseks see, eesti rahva otsus liitumiseks Euroopa Liiduga baseerus pinnapealsetele teadmistele ning usule, et tegemist on majandusühendusega, milline oma liikmete sise-ellu ei puutu.

Olles nüüd pikemat aega Euroliidu liige, on meile selgeks saanud, et tegemist on olnud meie rahva meelitamisega, pettust abiks võttes.

Teisisõnu - meile loodi ebaõige ettekujutus sellest, mis meid ootab Euroliidus. Pettuse sisuks oli aga päris asjaoludest vaikimine ja selle tulemusena ei teadnud meie rahvas nendest ohtudest, mis kaasneb meie kultuurile rahvaste sulatuskatlas, nimega Euroliit.