Eestis on rahvas põhiseaduse kohaselt kõrgeimaks riigi kõrgeim organ. Meie devalveeritud põhiseaduse järgi tähendab see seda, et rahvas saab kord 4 aasta jooksul teha linnukese ühe poliitiku nime taha ja anda sellega kõik enda "kõrgeima võimu organi" õigused sellele poliitikule. Ja see ongi kõik.
Nii minu kui paljude konservatiivide arvates on selline õiguslik lähenemine riigiõigusele ebaõige ja ebaõiglane, sest rahval peab meie arvates olema oluliselt suurem otsustusõigus meie riigis, et välistada poliitilisi patiseise (nagu hetkel on) ning hoida ära värdseaduste teerulliga vastuvõtmist nagu see on juhtunud viimase aasta jooksul (aga ka varasemalt) Eesti parlamendis e. Riigikogus.
Seepärast toetame me otsedemokraatlike elementide rakendamist meie õigussüsteemis ja rahvaalgatusõiguse ning võimule siduvate referendumite algatamise õiguse andmist. Õigemini sellise õiguse taastamist põhiseadusse.
Liberaalid loomulikult sõdivad selle vastu kõige kümne varbaküünega, sest neile meeldib pingutada rahva jaoks vaid kord 4 aasta jooksul, milline olukord võimaldaks usutavaid petuskeeme (valijate petmist) piisava jõulisusega esitada. Seegi on meil korduvalt juhtunud, mida omakorda peegeldab praegune seis parlamendis. Tulemuseks on poliitiline patiseis parlamendis ning ajaloolises mastaabis ebaloomulikult suur seaduste hulk, milliseid äärmusliberaalne valitsuskoalitsioon on vast võtnud poole aasta jooksul ebademokraatliku teerullimeetodiga - alates homoabielu regulatsioonist ja lõpetades pöörase maksukoormuse tõstmisega.
LÄTI näide.
Lätis on teistmoodi.
Seal on kehtestatud õiguskord, kus ebakohaste, selgelt rahva tahtevastaste seaduste vastuvõtmisel parlamendis on rahval võimalik siiski otsustada, kas see seadus hakkab kehtima või mitte.
Nii näiteks võeti hiljuti Lätis vastu meie kooseluseadusele sarnane seadus, mis võimaldaks seksuaalpuuetega inimestel luua registreeritud kooslus. Läti liberaalidel oli selleks vaja 9 korda katsetada, kuni suudeti parlamendis kokku saada selline äärmusliberaalide jõud, et selline napakas seadus kehtestada. Meeldetuletuseks, et Eestis kehtestati see 2014. aastal ja hoolimata rahva enamuse vastuseisust.
Aga Lätis on võimalus parlamendis vastu võetud rumalseaduste kehtetuks tunnistamiseks. Ja nüüd see protsess käivitati.
Lõuna-Liivimaal kehtiv seaduskord ütleb, et kui sealse parlamendi (Seimi) 100 saadiku hulgas leidub 34 saadikut, kes saavad aru, et tegemist on rahva tahte vastu oleva õigusaktiga, siis saavad nad pöörduda peale seaduse vastuvõtmisest presidendi poole taotlusega selle seaduse kehtima hakkamise peatamiseks. Seejärel president peatab kaheks kuuks seaduse (või seadusemuudatuste) jõustumine ning algab protsess rahva arvamuse küsimiseks.
Seejärel algab üleriigiline allkirjade kogumine selle seaduse rahvahääletuse läbiviimiseks ja rahvas otsustabki, kas see parlamendis vastu võetud seadus hakkab kehtima või mitte.
Et parlamendi poolt vastu võetud eelnõu saaks rahva otsuse alusel jätta kehtima või tunnistada kehtetuks e. korraldada vastav referendum, selleks peab koguma 10% valijate häältest (154 000). Kui nimetatud nõusolek on saadud rahvalt, jätkatakse referendumiga, kus asi otsustatakse häälteenamusega.
Oluline on ka seda, et erinevalt Eestist ei saa Lätis valijaks (hääletajaks) olla isik, kes pole läti kodanik. Seda nii parlamendi kui ka kohaliku omavalitsuse valimisel, samuti ka üleriigilistel referendumitel seaduste kehtimise või mittekehtimise üle. Enamgi veel - hääletamisel ei saa osaleda interneti e. e-hääletamise teel, vaid peab minema kohale ja sedeliga hääletama. Seega meie lumehelbekestele ning kivipeadele garanteeritud mugavusteenus (hääletuste võimalik võltsimine?) a la e-stonia on Lätis välistatud.
Lisaks partnerlussuhte kehtimist puudutava ebakohase õiguse skandaaliga ja sellest tuleneva referendumi ettevalmistamisega on kohane lisada, et samas käivitati Lõuna-Liivimaal ka teine referendum ja seegi on osaliselt seotud eeltooduga, kuid on sisult veelgi võimsam.
Erinevalt Eestist on Lätis võimalik rahval algatada parlamendi laialisaatmine ning erakorraliste valimiste esilekutsumine. See tegevus erineb pisut ülaltoodud referendumist, mille sisuliseks algatajaks on ju parlamendipoliitikud.
Parlamendi laialisaatmiseks on Lätis vaja samuti kokku koguda kõigepealt 10% hääleõiguslike kodanike allkirjadest, et selline referendum läbi viia. Aga aega on selleks aga terve aasta. Samal ajal saab parlament tegutseda ja näidata, et suudab siiski rahva tahtega arvestada ning kui saabub referendumi aeg, siis ehk paljud referendumit soovinud kodanikud hääletaksid parlamendi laialisaatmise vastu.
Paul Puustusmaa
endine riigikogu liige