Täna, aastal 1991, andis meie rahvas oma ülekaaluka hääle sellele, et soovitakse OMA iseseisva riigi, Eesti Vabariigi restitutsiooni e. taastamist. Eestimaalased hääletasid 77,83 protsendilise enamusega iseseisvuse taastamise kasuks.
See oli ülev ja väärikas tulemus. Meie isad, vanaisad olid valanud verd selle nimel, et Eesti Wabariik saavutaks oma iseseisvuse ning peale aastakümnete pikkust vene okupatsiooni sai taas me rahvas vabaks.
Iseseisev riiklus on olukord, kus riigi valitsus ISE otsustab oma maal kehtivad seadused, kontrollib piiri, territooriumi, juhib oma riiklikku finantspoliitikat läbi oma raha, omab kõrgeimat kohtuvõimu oma territooriumil ning õigust määrata kombed, tavad ning kõikvõimalikud reeglid absoluutse ainuõigusena OMA ISESEISVAS riigis.
Edasi algas hiiliv propaganda selle nimel, et me võiksime vaikselt oma iseseisvuse instrumentidest loobuda. Algas propaganda liitumiseks organisatsiooniga, milline PIDI OLEMA väidetavalt vaid majandusliit, tänu kellele meie rahva elujärg tõuseb ning meie rahvas saab vabamalt liikuda ning töötada terves Euroopas.
Ja rahvas, langedes lihtlausetes esitatud paari propagandalause ohvriks, andiski oma järgmisel hääletusel 14.09.2003. a. õiguse täiendada Põhiseadust selliselt, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu. Siinjuures ei andnud enamus meie inimestest üldse aru, mida see toiming ja sellest sõltuv kuuluvus Euroopa Liitu endast tegelikult kujutab.
Tõsi - vastuvõetud seadusse Põhiseaduse muutmise kohta, mis koosnes vaid paarist paragrahvist, kirjutati küll, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest NING Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, kuid peagi selgus praktika näol, et sellisena vormistatud rahva tahe oli vaid paljasõnaline. Ei Euroopa Liit ega ka meie liberaalsed valitsejad hakka kunagi sellest lähtuma.
Rahvas ei adunud absoluutselt oma otsust tehes, et tulemuseks ei ole pelgalt mugav reisimine Euroopasse ja näiteks kauba müümine Kreekasse või Hispaaniasse, töötamine Stokholmis või Berliinis. See on edaspidi süvenev iseseisvuse instrumentidest järkjärguline loobumine, taandumine meie rahva sajandite pikkusest unistustest, esivanemate soovist ning Eesti vaikne muutumine eestluse reservaadiks kuskil Euroopa servas. Selle sammuga kaob majanduse juhtimise võimas instrument oma raha näol, kaob kõrgeim kohtuvõim Eestis, eurohoolikute-liberaalide tugeval survel kaob Eestis ka seadusandluse klassikaline loomine ning äärmiselt suures osas seadustest hakkavad tulema direktiivide ja määruste näol hoopis Brüsselist ... ja komberuum muudetakse tundmatuseni, kus mehed hakkavad omavahel abielluma ning peale keeratakse sellised pöörased "sajandiprojektid", millest loobuda ei saa ning millised muudavad meie rahva tõeliselt vaeseks.
Lisades eeltoodule juurde aastakümneid järgnevalt Eestit valitsevad eurohoolikud, vasakliberaalid ja nende poolt teostatavad otsused, millised ei lähtu meie rahvuslikest ning riiklikest huvidest, oleme tänaseks saanud iseseisvusetu, tugevalt vasakpoolsusele kaldu oleva Euroliidu provintsi, kus valitseb riigiaadel, pensionärid virelevad, noored olesklevad, elu on väga kallis, inflatsioon meeletu, võimutsevad kummalised arusaamad kommetest, perekonnast, abielust, võrdsusest, loodushoiust, majandusest, välispoliitikast, eesti keel on lörtsunud kadakasakslaslikuks estonglishiks ... seda loetelu võib jätkata ja jätkata.
Ühesõnaga meenutame täna siis pisarsilmis meie lühikest iseseisvusaega, mis taastati 1991 ja kestis vaid 12 aastat.
Paul Puustusmaa
Ilmus FB-s 03.05.25.
Paul Puustusmaa
Ilmus FB-s 03.05.25.