XX sajandi lõpukümnendid, mis tipnesid 1991. aasta augustisündmustega, kui toimus Eesti Vabariigi riigiõiguslik restitutsioon, oli üks neist suhteliselt harvadest kordadest, kui meie rahvas koondus ühe mütsi alla, ühe eesmärgi saavutamiseks. Sooviga taastada iseseisev rahvusriik, oma rahva absoluutne võim territooriumil, milline oli enne vene okupatsiooni algust 1940.
Laulva revolutsiooni järgsetel pöörastel ja edukatel aegadel peegeldusid kõikjal meie rahva suurimad soovid ja unistused. Alates soovist igavesti vabaneda hirmust Venemaa ees, okupatsiooni jäänustest, taastada täielik iseotsustamise õigus Eestimaal, saavutada oma keele ja kultuuri kindlustamine ja arenemine ning tagada eesti rahva õitseng, inimeste heaolu, igakülgne hakkamasaamine. Taastada riik garandina meie rahvuse püsimise, kultuuri ja heaolu huvides.
35 aastat on möödunud nendest pöördelistest sündmustest ja täna oleme kohas, millist vaevalt toona ette kujutasime oma parimate tahtmiste ja teadlike valikute juures. Iseseisvast rahvusriigist, kus kõrgeimaks võimuks põhiseaduse kohaselt on rahvas, on saanud formaalne riik, mis meenutab pigem põlisrahva reservaati XIX saj. USA-s.
See 35-aastane küpsetis pole maitsev rukkileib. See on võõras McDonald's, spagettide, iseloomutu kotletilaadse tootega, pelmeenikastmes.
Kohalikus kultuuris on kadakasakslus saanud õigusjärglased noorte võsajänkide näol.
Täna elame riigis, kus rahva kõrgeima võimu tähendusena on defineeritud võimalus kord nelja aasta tagant teha linnuke populaarse tegelase nime taha, kes seejärel "neoliberaalsed silmaklapid peas" astuvad rahva nimel samme, mis ei peegelda rahvuslikke huve, milleks rahvas neid tegelikult volitanud ei ole. Teevad otsuseid, millest rahvaga räägitud ei ole ja omavalitsevad reservaadis rahva üle tema tegeliku tahtega arvestamata. Elame riigis, kus sotsiaalsed pinged on lakke tõstetud, traditsioonilised arusaamad ja kombed halvustatud ning sellest tulenevalt kõik on kõikidega sõjajalal - vanemad noortega, naised meestega, edukamad vähemedukamatega ... isegi abielu (rooma õiguses matrimonium, mis tähendab abielu ja emakohustust, oli õiguslikult ning sotsiaalselt tunnustatud mehe ja naise ühendus, mille keskmes oli legitiimse järglaskonna saamine, kasvatamine) on muudetud samasooliste "abielu" valguses karikatuuriks.
Meie riigipeenral on juurdunud umbrohuna sügavad probleemid - eelkõige rahvastiku, ühiskondliku sidususe, demokraatliku usalduse, regionaalse arengu ja suveräänsuse tegeliku sisu küsimuses. Meil ei ole võimu juures ühte aednikku ega ka kollegiaalset agronoomiat, kes suudaksid selle peenra umbrohust puhastada.
On uskumatu, et 35 aastaga oleme kaotanud sisulise iseotsustamise õiguse oma riigi territooriumil, kõrgeima kohtuvõimu ja seadusloome lubanud Eestist viia ära kaugele. Rahva kui kõrgeima võimu tegeliku tahte juhtimise võimalus igapäevases poliitilises elus isegi ei terenda silme ees. Ja veerand meie inimestest elavad suhtelises või isegi absoluutses vaesuses. See pole rõõmuallikas vaid leinaläte.
Üks väike asi on veel säilinud. Iseasi, kas argumendina. Nimelt oleme me endiselt rahvusvahelises õiguses tunnustatud riigina.
Paul Puustusmaa
