Olen olnud riigi erakonnapoliitika sees juba pikki aastaid. Osalenud nii järelevalve organi toimetamistes (ERJK e. riigi komisjon, milline teostab järelevalvet erakondade tegevuse seaduslikkuse üle), kui ka riigikogu liikmena põhiseaduskomisjoni juhtides saanud ülevaateid ning ettepanekuid erakonnapoliitika muutmiseks.
Olen ise asutanud erakondi, neid liitnud ja osalenud erakondade (EKRE, ERK) erinevate juhtorganite töös ning juhtimises. Läbinud erinevaid protsesse valimiskarusselides nii valija kui valitavana.
Lühidalt - ma tean, mis on erakond, erakonnapoliitika, selle puudused ja plussid. Ja seepärast julgen ma aastatepikkuse kogemusega maha hõigata need probleemid, millised puudutavad meie riigi juhtimise kehtivat süsteemi seoses esindusdemokraatia küljega, puutumuses erakondlikkusega.
Eks ajalugu on meie mõttemaailma mõjutanud ning sedagi, kuidas on kujundatud meie riigis valitsemissüsteem ja parteipoliitika. Suuresti on see seotud hirmudega ja nende hirmude kannul ning mõjutustel tehtud valede otsustega.
Nüüd oleme jõudnud valedesse kohtadesse.
Kõigepealt see, et erakonna liikmete arv on fikseeritud suuruses. Oli veel mõned aastad tagasi 1000, nüüd 500.
See ei ole põhjendatud. Võiks olla nii nagu oli see EW ajal, et erakonnad asutatakse ja registreeritakse seltside või mittetulunduslike ühendustena, kus asutamiseks piisaks kasvõi 2-3 inimesest.
See võiks olla nagu igal mittetulundusühingul. Sisuliselt pole tähtis, kui palju on erakonnas liikmeid või kui suur aktiiv - peaasi, et nad oma maailmavaadet ise kaitsta suudaksid. Ja nad peaksid ise ennast üleval pidama. Liikmemaksudest ning annetustest. Liikmemaks peab olema oluline. Liikmemaksu ei maksa, ei täida sellega ka oma olulist kohustust erakonna ees. Ka juriidilised isikud võiksid annetada.
Riigirahastus pole vajalik.
Või kui, siis elementaarne, et igale erakonnale tagatakse riigi kulul büroo pind ja elementaarne raamatupidamine, kuivõrd riik ise nõuab nendelt aruandlust.
Kuidas parteid sellistes oludes hakkama saavad, on rohkem nende ja nende toetajate küsimus, kuid igal juhul on halb see, kui erakonnad hoiavad tuhandete-tuhandete "surnud liikmete" korpse enda küljes - liikmed, kes küll elavatena ei huvitu sisuliselt erakonna tegevusest, ei oma aktiivsust, ega maksa ka liikmemaksu. Hetkel hoitakse neid vaid kiitlemise eesmärgil, et "mul on suurem kui sul". Noh ja loomulikult ka selleks, et riigi minimaalset nõuet liikmete arvu osas täita.
See ei ole õige.
Lõppudelõpuks peab erakond suutma tervet elanikkonda veenda oma vajalikkuses, et hääli saada ja valitsema pääseda. Ikka selleks, et oma ideoloogilisi valikuid ning maailmavaadet ellu viia.
Siit jõuame järgmiste probleemide juurde - valimiskünnis ning tegevus riigikogus (parlamendis).
Ühelt poolt olen ma arvamusel, et valimiskünnis 5% näol on liiga kõrge. See võiks olla pisut madalam, et parlamenti jõuaks rohkem erinevaid maailmavaateid - erinevate erakondade näol. Mina usun demokraatiasse ja eelkõige pluralismi võidukäiku, et just maailmavaadete omavaheline võitlus annab paremad valikud riigile.
Ma tõesti ei oska öelda, kui palju võiks olla valimiskünnis - 4 või 3,5 või 3 protsenti, kui peaks olema madalam.
Järgmine teema on äärmiselt ebapopulaarne, kuid olen seda ise riigikogu liikmena kogenud.
Praegune süsteem, mis annab parlamendile kummitempli staatuse tuleb sellest, et süsteem võimaldab parlamenti pääseda vaid äärmiselt suurtel poliitilistel gruppidel, kes kulutavad suuri summasid valimisreklaamiks. Siin on mitu üheaegset probleemi. Kõigepealt loob see olukorra, et parlamendis toimuvat ei kujunda mitte rahva poolt valitud saadikud, vaid sisuliselt ainult nende parteide juhid, kes parlamenti pääsesid.
Praeguses olukorras, kui meil on riigikogus näiteks 6 parteid, siis võiks riigikogu koosneda sisuliselt 6-st liikmest. Iga parlamendi liige (1/6-st) arutaks oma asjad erakonna kontoris läbi ja kajastaks seda siis riigikogus. See mõte on jabur ning formaalselt see nii ka pole, kuid on tegelikult sisuliselt nii.
Sellest olukorras peab vabanema. See on "täiuslik torm" meie esindusdemokraatliku riigivalitsemise süsteemis, mida hetkel rikuvad vaid need üksikud saadikud, kes ei ole seotud ühegi parlamendi fraktsiooni töös. Aga nendel pole jälle poliitilist jõudu. Tiksuvad niisama.
Teiseks pärisprobleemiks meie riigikogus on üks ütlemata ebapopulaarne (tavainimeste seas) käsitlus. Aga see on siiski probleem. Suur probleem, mis mõjutab meie riigijuhtimise, eelkõige poliitiliste otsuste vastuvõtmise kvaliteeti. Tulemus on ebakvaliteetne töö parlamendis.
Nimelt juba eeltoodud põhjustel saavad valimistel rohkesti hääli just inimesed, kes on esile kerkinud sotsiaalses sfääris ja laiatarbekultuuris. Alustades tikktokkeritest, lõpetades suuremat sorti suure suuga elukonstnikega. Vahepeale siin jäävad muidugi toredad ja igati positiivsed aja/kirjanikud-sportlased-kunstiinimesed ... kuid siin tuleb mõista, et ma ei soovi olla sarkastiline ühegi eeltoodud grupi suhtes vaid rõhutan - riigikogus tuleb teha tugeva tahtega rutiinset tööd, mis on seotud eelkõige jurisprudentsiga.
Riigikogu saadik töötab (kui suudab) 24/7 õigusaktidega, millised otsustavad lihtsate eesti inimeste igapäeva elu. See tähendab omakorda, et parlamendi saadik peab olemas suuteline selleks nii vaimselt, füüsiliselt kui ka omama tervet rida eeldusi - teadmisi riigi toimest, õiguspoliitikast, riigipoliitikast jne.
Nüüd küsimus laiale ringile.
Olgu, toredad inimesed maalt ja linnast, põllult ning metsast, poe tagant ja teaduslaboratooriumist kogunevad kord nelja aastat tagant valimisurni taha ja annavad hääle toredale, naeratavale kandidaadile (kesiganes see siis ka on). Kuidas nüüd garanteerida parlamendi töökvaliteeti meie valimissüsteemi juures, kus valimisedu eelduseks ei ole riigi juhtimiseks vajalöikud teadmised/oskused?
Hetkel on see lahendatud nii, et kogu teadmiste kompetents on eraldatu (pikkade aastate jooksul ja kahjuks tihti poliitiliselt motiveeritud valikute alusel) ministeeriumitesse, ametkondadesse, kelle jõudu siis kasutavad valitsust juhtivad poliitikud (valitsuskoalitsioon), kes omakorda söödab kogu selle (ametkondadest, ministeeriumitest, ametitest - riigiaadli käest saadava) substantsi ette vaikselt istuvale ja aegajalt dramaatilist näitemängu mängivale Riigikogule. Need omakorda, istudes samuti valitseva poliitilise koalitsiooni lõa otsas, võtavad vastu õigusnorme, mida riigiaadel ja valitsev poliitkoalitsioon on ette andnud.
Tihti nii, et ei saa isegi aru, millest jutt, kuidas seda süüakse või millisel moel neid norme marineeritakse. Rääki8mata tehtud otsuste kaugemast mõjust inimestele ja riigile.
See on arutu näitemäng. Poliit-teater, kus üksikutel jonnijatel ja tegelikult tervel opositsioonil pole muud teha kui karjuda. Mida kõvemini, seda parem - ehk tuleb vähemalt tulevastel valimistel kasuks.
Mida selles olukorras teha?
Väga palju ei annagi teha, sest edukas tegemine vajaks poliitilise süsteemi olulist kohendamist, kasvõi näiteks otsedemokraatlike meetmete tagasitoomine meie riigiõiguse süsteemi. Et oleksid võimalikud rahvaalgatused, toimiksid valitsejatele kohustuslikud referendumid (vt. SA Terve Rahvas ettepanekuid).
Aga praegu oleks minimaalne, mida teha saaks (rahva poolt ilmselt mitte väga armastatud mõte), on vähendada riigiaadli mõju ning anda selle arvelt parlamendile (parlamendiliikmetele) juurde kompetentsi - nõunikud. Jah, riigikogu liikmed vajab nõunikke. Et teha kvaliteetset tööd. Meeldib see või mitte.
Kusjuures neile, kes selle mõtte peale kurjaks saavad ma ütlen - Eesti on üks väheseid riike, kus parlamendi liikmetel puudub võimalus nõunikke kasutada.
Tõsi on see, et riigikogus on komisjonidel nõunikud ja fraktsioonides ka üks või kaks nõunikku kogu fraktsiooni peale. Samas ma oma kogemustest võin märkida, et neist on vähe abi riigikogu lihtsale liikmele. Samas tunnistan, et kui olin ise põhiseaduskomisjoni esimees, siis minu nõunikest oli abi küll ja veel, nad olid väga tublid ja heade oskustega, kuid ... nad olid ainult minu komisjoni tegevuse jaoks mõeldud nõunikud, kes riigikogu teisi liikmeid nõustaksid vaid hea tahte märgina ning lisatööna. See aga ei ole piisav.
Toome värske näite tänasest riigikogust, kus üks ainus eelnõu koos abimaterjalidega on ca 1600 A4 formaadis lehekülge. Ja parlamendi liige (tiktokker), peaks siin hakkama tegema ettepanekuid, seda läbi töötama, võtma vastu olulisi otsuseid, mis teie, mu kallid lugejad, elukvaliteeti hakkavad mõjutama ... on see reaalne?
Ma rääkisin vaid ühest riigikogus olevast menetlusest. Neid on aga kümneid, sadu ... rohkem/vähem mahukamaid. Meenutagem kasvõi viimast ablaavat riigieelarve seaduse ümber. Riigi kõige tähtsam seadus ja see koputati ära nii, et riigikogus polnud peaaegu kedagi, kes oleks sellest aru saanud või suutnud läbi töötada.
Lühidalt kokkuvõtteks.
Kui tahame kvaliteetset riigijuhtimist ja töötavat parteipoliitikat (kui peetakse parteisid vajalikuks), siis on vaja teha otsustavaid ja julgeid muudatusi, millest nii mõnigi on tegelikult tumbleri tagasipööramine e. mineviku kogemuse taasrakendamine.
Mõtelgem sellele.
Ühtlasi mõtelgem ka peagi saabuvale meie riigi sünnipäevale ja küsigem endalt - kas soovite kvaliteetsemat riiki, mis paratamatult tooks kvaliteetsema elu?
Paul Puustusmaa
ERK, endine riigikogu liige ja põhiseaduskomisjoni esimees.
- Üks motivatsioonimuss teile mõtlemise turgutamiseks ja vabariigi sünnipäevaks :)
