November 12, 2018 by Super User
Euroopas käib sõda terroristidega, kes ahistavad meie tütreid, tapavad meie poegi, hävitavad meie vara, on muutnud meie tavapärase ja oodatava eluolu erakordselt ebaturvaliseks. Terroristid sunnivad meid kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietamisvabadust ja -maneere, sunnivad ümber mõtestama meie kultuuri koosseisu kuuluvaid nähtusi, tunnistades neid õigeks või mitteõigeks. Ja see surve on pidev ning on küllaldaselt märke, et me hakkamegi muutuma.
Tõsi, Euroopa Liidu seelikus rosimannus oma suhteliselt värskes kõnes saksa rahvale ja maailmale kinnitas, et ülaltoodu esinemist on küll märgata ja see solvab, kuid samas ta kinnitas, et need asjaolud ei muuda siiski tema poliitikat ja valikuid seoses nn põgenike poliitikas. Lahtiste uste migratsioonipoliitika jätkub. Merkel rõhutas, et me PEAME sellele suurele väljakutsele lihtsalt vastu seisma ja vastu pidama. Ta kinnitas, et Saksamaa jääb kindlaks oma põhimõtetele ja annab varjupaika neile, kes seda väärivad.
Väärikad omakorda võtavad kirved ja pommid ning mõne aja pärast kõlab taas nende sõjakas „allahu akbar“. Parimal juhul ehitavad aga üles oma pesa kuskile Euroopa suurlinna slummi, kehtestavad seal šariaadiseadused ja marsivad halattide hõljudes mööda Londonit, Pariisi, Tallinna, sidudes enda külge üha uusi ja uusi kõhklejaid II või III põlvkonna allahhuakbaaridest.
Detsember 10, 2020 by Super User
Tänane vasakliberaalne EPL kirjutab Kaja Kallase üleskutsest, et: "... peatame abielureferendumi ja keskendume ainult koroonale ...".
Seega ta ütles - ärme SEDA teeme, teeme midagi MUUD.
Üleskutse lähtub sellest, et järgmisel nädalal tuleb riigikogul tegeleda abielureferendumiga. Tähtajad ju kukil. Kaja Kallase arvates ajal, kui koroonaviirus on kontrolli alt väljas, on see küll viimane asi, millega peaks tegelema. Tegelikult on selge, et selle üleskutse ajendiks on asjaolu, et opositsioon (sotsialistid koos vasakliberaalse reformierakonnaga) plaanivad rünnata demokraatlikku otsustuskorda, eesti demokraatlikku ja parlamentaarset menetlussüsteemi ning obstruktsiooni kaudu jooksutada umbe parlamendi töö.
September 30, 2022 by Super User
Kuulasin nüüd siis ära diktaatori Putini kõne. Peetud seoses vallutussõjaga Ukrainalt anastatud territooriumite annekteerimise sooviga. Ilmselge sooviga, et tugevdada vene imperialismi ja impeeriumit ning seda va nn vene maailma (russki mir), kus venelaste duce on püüdmas juhtivat rolli.
Mulje.
Noh kõigepealt ta hilines ca 15 minutit. Nagu ikka.
Olen alati imestanud, miks ta pidevalt hilineb. Pole oluline, kas ta kohtub mõne presidendi, peaministri või majesteetliku esindajaga. Ikka lompab ta kohtumisele märkimisväärse hilinemisega. Ainult üks kord on mulle teada, kui Putinile samaga lajatati ning selle julgustüki autoriks oli Türgi president Erdogan.
Olen eeltooduga seoses mõtelnud, et kui naiste juures peetakse hilinemist loomulikuks, sest see "tava" on juba traditsiooniliselt seotud nende sooliselt kõrgema positsiooniga, meikimisega, sättimisega...
Äkki läks diktaatorilgi silmade värvimise ja puuderdamisega rohkem aega kui eeldas? Või neelas rahusteid, kogus julgust ...?
Tänapäeva ühiskond kihutab edasi pöörasel kiirusel, justkui olles võidujooksus iseenda varjuga. Vanad maailmapildid, mis kujundasid põlvkondi ja andsid inimestele tunde, et maailm on loogiline ja turvaline, on hajunud või radikaalselt ümber hinnatud. Traditsioonilised väärtused – perekond, rahvuslik identiteet, mehe ja naise rollid, kogukondlik kuuluvus – on lükatud kõrvale kui "vananenud kontseptsioonid", mille asemele pakutakse uusi tõdesid, sageli vastuolulisi, pidevas muutumises olevaid ideoloogiaid.
Kuigi muutused on ühiskonna osa ja teatud määral ka vajalikud, ei pruugi inimene vaimselt järele jõuda. Meie psüühika on loodud töötama stabiilsuse ja mõtestatuse toel. Kui kõik senine – väärtused, mis on kandnud põlvkondi – kuulutatakse korraga kahtlaseks või koguni kahjulikuks, tekib segadus. Millest inimene kinni haarab, kui kõik on pidevas ümberdefineerimises? Kui perekond lammutatakse ideoloogiliselt "paindlikeks kooslusteks", rahvustunne halvustatakse kui kitsarinnalisus ja soorollid kuulutatakse sotsiaalseks konstruktsiooniks, siis kaob üks põhilisemaid asju, mida inimene vajab – identiteet.
Tulemuseks on süvenev psüühiline kurnatus. Inimesed tunnevad, et nad ei sobitu, ei saa aru reeglitest, ei tea, kes nad peaksid olema. Sageli kaasneb sellega sügav sisemine üksildus, sest kui puuduvad ühised väärtused ja arusaamad, siis murenevad ka sotsiaalsed sidemed. Statistika ei valeta: aina rohkem inimesi pöördub vaimse tervise spetsialistide poole. Psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtud on ülekoormatud, antidepressantide ja ärevusvastaste ravimite tarbimine kasvab, eriti noorte seas. Nad on just need, kellelt oodatakse "uues maailmas" kõige kiirem kohanemine, aga kel puudub sageli igasugune sisemine kindlus või arusaam, kust nad tulevad ja millele toetuda.
Taanlaste vallutust põlistava nimega linn, mis ühtlasi on meie EL liiduvabariigi peamiseks linnaks elik pealinnaks, tähistab täna oma päeva.
Teatavasti on alates 2002. aastast tähistatud seda päeva. Ürituse peaeesmärgiks on väidetavalt see, et tõsta tallinlastes oma kodulinna tunnet.
Tagasi vaadates on paslik rõhutada, et täna möödub ühtlasi 35 aastat päevast kui ...
Ega nüüd täpselt teagi, kuidas sündmust õigesti nimetada, kuid ilmselt pole vale, kui selgitada, et ... idamaiste migrantide massid tungisid Tallinna ja püüdsid vallutada ülalinnas asuvat riigivõimu residentsi - Toompea lossi.
Ajaloolise faktina on teada tõepoolest, et 15. mail 1990 toimus lossi ees venemeelse Interliikumise organiseeritud meeleavaldus, mis kasvas üle katseks hõivata Toompea loss.
On isemoodi kummaline, et eeltoodud hõivamise katse pandi toime päeval, mis hiljem linna päevana tähistamist leidis. Tuleb aga tunnistada, et päeva tähistamise aluseks linnaisandate poolt võeti mitte venemeelsete rünnak, vaid linnale 1248. aastal antud Lübecki linnaõiguse päev. Linn sai LINNAKS toonase euroopaliku ühisarusaama alusel. Koos ülalnimetatud erilise linnaõigusega e. õigustega.
Eesti metsade sügavuses, kus tuul sosistab iidseid lugusid ja sammal peidab endas rahva kannatusi, peeti 21. veebruaril 1945 maha Ennuksmäe punkrilahing – üks traagilisemaid ja samas kangelaslikumaid peatükke meie metsavendade ajaloos. Holstre ja Mustla vahelisele metsatukkale rajatud peidupaik, mis oli 1944. aastal ehitatud Jaan ja Evald Sova poolt, sai saatuslikuks lahinguväljaks, kus vabaduse eest seisjad andsid oma elu, et kaitsta seda, mis neile kõige kallim – enda vabadus ja rahvuslik väärikus.
:: NÜÜD ja ENNE ::
Reval läbi aegade...
KLIKI
Copyright © 2025 Paul Puustusmaa. Template by Hot Joomla Templates.
