November 12, 2018 by Super User
Euroopas käib sõda terroristidega, kes ahistavad meie tütreid, tapavad meie poegi, hävitavad meie vara, on muutnud meie tavapärase ja oodatava eluolu erakordselt ebaturvaliseks. Terroristid sunnivad meid kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietamisvabadust ja -maneere, sunnivad ümber mõtestama meie kultuuri koosseisu kuuluvaid nähtusi, tunnistades neid õigeks või mitteõigeks. Ja see surve on pidev ning on küllaldaselt märke, et me hakkamegi muutuma.
Tõsi, Euroopa Liidu seelikus rosimannus oma suhteliselt värskes kõnes saksa rahvale ja maailmale kinnitas, et ülaltoodu esinemist on küll märgata ja see solvab, kuid samas ta kinnitas, et need asjaolud ei muuda siiski tema poliitikat ja valikuid seoses nn põgenike poliitikas. Lahtiste uste migratsioonipoliitika jätkub. Merkel rõhutas, et me PEAME sellele suurele väljakutsele lihtsalt vastu seisma ja vastu pidama. Ta kinnitas, et Saksamaa jääb kindlaks oma põhimõtetele ja annab varjupaika neile, kes seda väärivad.
Väärikad omakorda võtavad kirved ja pommid ning mõne aja pärast kõlab taas nende sõjakas „allahu akbar“. Parimal juhul ehitavad aga üles oma pesa kuskile Euroopa suurlinna slummi, kehtestavad seal šariaadiseadused ja marsivad halattide hõljudes mööda Londonit, Pariisi, Tallinna, sidudes enda külge üha uusi ja uusi kõhklejaid II või III põlvkonna allahhuakbaaridest.
Detsember 10, 2020 by Super User
Tänane vasakliberaalne EPL kirjutab Kaja Kallase üleskutsest, et: "... peatame abielureferendumi ja keskendume ainult koroonale ...".
Seega ta ütles - ärme SEDA teeme, teeme midagi MUUD.
Üleskutse lähtub sellest, et järgmisel nädalal tuleb riigikogul tegeleda abielureferendumiga. Tähtajad ju kukil. Kaja Kallase arvates ajal, kui koroonaviirus on kontrolli alt väljas, on see küll viimane asi, millega peaks tegelema. Tegelikult on selge, et selle üleskutse ajendiks on asjaolu, et opositsioon (sotsialistid koos vasakliberaalse reformierakonnaga) plaanivad rünnata demokraatlikku otsustuskorda, eesti demokraatlikku ja parlamentaarset menetlussüsteemi ning obstruktsiooni kaudu jooksutada umbe parlamendi töö.
September 30, 2022 by Super User
Kuulasin nüüd siis ära diktaatori Putini kõne. Peetud seoses vallutussõjaga Ukrainalt anastatud territooriumite annekteerimise sooviga. Ilmselge sooviga, et tugevdada vene imperialismi ja impeeriumit ning seda va nn vene maailma (russki mir), kus venelaste duce on püüdmas juhtivat rolli.
Mulje.
Noh kõigepealt ta hilines ca 15 minutit. Nagu ikka.
Olen alati imestanud, miks ta pidevalt hilineb. Pole oluline, kas ta kohtub mõne presidendi, peaministri või majesteetliku esindajaga. Ikka lompab ta kohtumisele märkimisväärse hilinemisega. Ainult üks kord on mulle teada, kui Putinile samaga lajatati ning selle julgustüki autoriks oli Türgi president Erdogan.
Olen eeltooduga seoses mõtelnud, et kui naiste juures peetakse hilinemist loomulikuks, sest see "tava" on juba traditsiooniliselt seotud nende sooliselt kõrgema positsiooniga, meikimisega, sättimisega...
Äkki läks diktaatorilgi silmade värvimise ja puuderdamisega rohkem aega kui eeldas? Või neelas rahusteid, kogus julgust ...?
XX sajandi lõpukümnendid, mis tipnesid 1991. aasta augustisündmustega, kui toimus Eesti Vabariigi riigiõiguslik restitutsioon, oli üks neist suhteliselt harvadest kordadest, kui meie rahvas koondus ühe mütsi alla, ühe eesmärgi saavutamiseks. Sooviga taastada iseseisev rahvusriik, oma rahva absoluutne võim territooriumil, milline oli enne vene okupatsiooni algust 1940.
Laulva revolutsiooni järgsetel pöörastel ja edukatel aegadel peegeldusid kõikjal meie rahva suurimad soovid ja unistused. Alates soovist igavesti vabaneda hirmust Venemaa ees, okupatsiooni jäänustest, taastada täielik iseotsustamise õigus Eestimaal, saavutada oma keele ja kultuuri kindlustamine ja arenemine ning tagada eesti rahva õitseng, inimeste heaolu, igakülgne hakkamasaamine. Taastada riik garandina meie rahvuse püsimise, kultuuri ja heaolu huvides.
35 aastat on möödunud nendest pöördelistest sündmustest ja täna oleme kohas, millist vaevalt toona ette kujutasime oma parimate tahtmiste ja teadlike valikute juures. Iseseisvast rahvusriigist, kus kõrgeimaks võimuks põhiseaduse kohaselt on rahvas, on saanud formaalne riik, mis meenutab pigem põlisrahva reservaati XIX saj. USA-s.
See 35-aastane küpsetis pole maitsev rukkileib. See on võõras McDonald's, spagettide, iseloomutu kotletilaadse tootega, pelmeenikastmes.
Kohalikus kultuuris on kadakasakslus saanud õigusjärglased noorte võsajänkide näol.
Olen olnud riigi erakonnapoliitika sees juba pikki aastaid. Osalenud nii järelevalve organi toimetamistes (ERJK e. riigi komisjon, milline teostab järelevalvet erakondade tegevuse seaduslikkuse üle), kui ka riigikogu liikmena põhiseaduskomisjoni juhtides saanud ülevaateid ning ettepanekuid erakonnapoliitika muutmiseks.
Olen ise asutanud erakondi, neid liitnud ja osalenud erakondade (EKRE, ERK) erinevate juhtorganite töös ning juhtimises. Läbinud erinevaid protsesse valimiskarusselides nii valija kui valitavana.
Lühidalt - ma tean, mis on erakond, erakonnapoliitika, selle puudused ja plussid. Ja seepärast julgen ma aastatepikkuse kogemusega maha hõigata need probleemid, millised puudutavad meie riigi juhtimise kehtivat süsteemi seoses esindusdemokraatia küljega, puutumuses erakondlikkusega.
:: NÜÜD ja ENNE ::
Reval läbi aegade...
KLIKI
Copyright © 2026 Paul Puustusmaa. Template by Hot Joomla Templates.
