November 12, 2018 by Super User
Euroopas käib sõda terroristidega, kes ahistavad meie tütreid, tapavad meie poegi, hävitavad meie vara, on muutnud meie tavapärase ja oodatava eluolu erakordselt ebaturvaliseks. Terroristid sunnivad meid kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietamisvabadust ja -maneere, sunnivad ümber mõtestama meie kultuuri koosseisu kuuluvaid nähtusi, tunnistades neid õigeks või mitteõigeks. Ja see surve on pidev ning on küllaldaselt märke, et me hakkamegi muutuma.
Tõsi, Euroopa Liidu seelikus rosimannus oma suhteliselt värskes kõnes saksa rahvale ja maailmale kinnitas, et ülaltoodu esinemist on küll märgata ja see solvab, kuid samas ta kinnitas, et need asjaolud ei muuda siiski tema poliitikat ja valikuid seoses nn põgenike poliitikas. Lahtiste uste migratsioonipoliitika jätkub. Merkel rõhutas, et me PEAME sellele suurele väljakutsele lihtsalt vastu seisma ja vastu pidama. Ta kinnitas, et Saksamaa jääb kindlaks oma põhimõtetele ja annab varjupaika neile, kes seda väärivad.
Väärikad omakorda võtavad kirved ja pommid ning mõne aja pärast kõlab taas nende sõjakas „allahu akbar“. Parimal juhul ehitavad aga üles oma pesa kuskile Euroopa suurlinna slummi, kehtestavad seal šariaadiseadused ja marsivad halattide hõljudes mööda Londonit, Pariisi, Tallinna, sidudes enda külge üha uusi ja uusi kõhklejaid II või III põlvkonna allahhuakbaaridest.
Detsember 10, 2020 by Super User
Tänane vasakliberaalne EPL kirjutab Kaja Kallase üleskutsest, et: "... peatame abielureferendumi ja keskendume ainult koroonale ...".
Seega ta ütles - ärme SEDA teeme, teeme midagi MUUD.
Üleskutse lähtub sellest, et järgmisel nädalal tuleb riigikogul tegeleda abielureferendumiga. Tähtajad ju kukil. Kaja Kallase arvates ajal, kui koroonaviirus on kontrolli alt väljas, on see küll viimane asi, millega peaks tegelema. Tegelikult on selge, et selle üleskutse ajendiks on asjaolu, et opositsioon (sotsialistid koos vasakliberaalse reformierakonnaga) plaanivad rünnata demokraatlikku otsustuskorda, eesti demokraatlikku ja parlamentaarset menetlussüsteemi ning obstruktsiooni kaudu jooksutada umbe parlamendi töö.
September 30, 2022 by Super User
Kuulasin nüüd siis ära diktaatori Putini kõne. Peetud seoses vallutussõjaga Ukrainalt anastatud territooriumite annekteerimise sooviga. Ilmselge sooviga, et tugevdada vene imperialismi ja impeeriumit ning seda va nn vene maailma (russki mir), kus venelaste duce on püüdmas juhtivat rolli.
Mulje.
Noh kõigepealt ta hilines ca 15 minutit. Nagu ikka.
Olen alati imestanud, miks ta pidevalt hilineb. Pole oluline, kas ta kohtub mõne presidendi, peaministri või majesteetliku esindajaga. Ikka lompab ta kohtumisele märkimisväärse hilinemisega. Ainult üks kord on mulle teada, kui Putinile samaga lajatati ning selle julgustüki autoriks oli Türgi president Erdogan.
Olen eeltooduga seoses mõtelnud, et kui naiste juures peetakse hilinemist loomulikuks, sest see "tava" on juba traditsiooniliselt seotud nende sooliselt kõrgema positsiooniga, meikimisega, sättimisega...
Äkki läks diktaatorilgi silmade värvimise ja puuderdamisega rohkem aega kui eeldas? Või neelas rahusteid, kogus julgust ...?
Paarkümmend aastat tagasi tutvustati mulle ühe soomlase mõttelendu, kes püüdis parasjagu usinasti õppida eesti keelt rääkima. Aegajalt tekkisid tal sõnalüngad ja ta asendas need jooksu pealt välja mõeldud sõnadega. Nii mõnigi neist oli üsna andekas. Kord oli tal vaja esitada küsimus, mis pidi lõppema omakorda kontrolliva küsimusega "..., kas sa said aru?"
Et tal aga kohe see eesti keeles meelde ei tulnud, asendas ta selle välja mõeldud sõnaga "arusid?"
Mulle see leid väga meeldis toona ja meeldib praegugi.
Eelkõige meenus see seik mulle aga seoses tänase päevaga, kui möödub 145 aastat suure Eesti keeleteadlase ja keeleuuendaja Johannes Aaviku sünnist.
Johannes Aavik ei olnud lihtsalt keeleteadlane; ta oli keelekunstnik ja visionäär, kelle ambitsiooniks oli muuta eesti keel maavillasest talupojakeelest peeneks ja paindlikuks kultuurkeeleks, mis suudaks väljendada ka kõige keerukamaid filosoofilisi ja esteetilisi nüansse. Tänapäeval kasutame me sadu tema loodud sõnu, teadmata, et need on sündinud ühe mehe kirjutuslaua taga.
Ajalooliselt on teatavasti Eesti ja Läti alad ning siinne rahvas omavahel väga seotud. Need seosed on läinud läbi inimeste ja kultuuri kaugemale kui tänapäevased administratiiv-poliitilised piirid visuaalselt eeldaksid. Ilma häbenemata saab tugineda ajaloo alastele teadmistele ning väita, et pool Lätit ja enamgi, eriti ta rannikuala ning Eesti oli aastatuhandeid ühtne keele ja kultuuriruum, mida alates XIII sajandist (kristlaste tulekust) tervikuna Liivimaaks kutsuti.
Tõsi on see, et Liivimaa nimetus maale, kus asub tänane Eesti ja Läti, lähtub Euroopa kristlaste esmasest laiapõhjalisest kokkupuutest liivi hõimudega (meie soome-ugri hõimurahvas), kes elasid muinasaja lõpul Liivi lahe rannikul ning Koiva (Gauja) ja Väina (Daugava) jõgede alamjooksul, aga ka tänapäeva Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. Nemad selle nimetuse maale andsid, kui aastal 1201 maabusid ristisõdijate toetusel Daugava jõe alamjooksul oleva Rii lisajõe äärde ja rajasid sinna Riia linna liivlaste kaubasadama ning küla asemele. Riiast sai sai hiljem Liivimaa pealinn juba Orduriigi (Liivi konföderatsioon 
1228-1560 ) ajal ning mille osaks oli algselt kunagi ka Ida-Presismaa - see on pikem jutt, kuid pole hetkel üldse oluline.
Aga nüüd ikka tagasi selle kultuurilise uperpalli juurde, millest tahtsin lugejatele pajatada.
Loen täna lehest lugu, kuidas ränkade kuritegude eest (ühe inimese tapmine, teise eluaegne sandistamine, lisaks relvastatud röövid, ridamisi korterivarguseid...) eluks ajaks vangi mõistetud kurjategija taotleb 25 aastat hiljem oma vabakslaskmist. Kurjategija põhjendab oma avalduses kohtule, et tahaks vabaks saada, kahetseb tegu ...
Tõenäoliselt vabanebki "eluaegne" vang peagi vangistusest, sest Eestis on tava, et "elu aeg" kestab vangile ca 25-30 aastat.
See on minu arvates sügavalt ebaõiglane. Eesti pensionärile on tõesti "elu aeg" peale pensionile jäämist umbes 25-30 aastat, sest sureb seejärel haigustesse või nälga oma keskmise pensioniga. Eluaegne vang pole aga tavaliselt oma "kinnise mugavelu jooksul" mingil moel suutnud märkimisväärselt hüvitada tehtud kurja, miks peaks ühiskond, eriti aga ohvrid ja ohvrite lähedased talle siis andestama ja endi seltsi tagasi võtma?
Kui ikka tehti otsus, et "eluks ajaks" ühiskonnast välja, siis las nii ollagi. Pigem mõtelgu kohtunikud juba otsuse tegemisel/mõistmisel, kasutades intuitsiooni, kogemust, seaduse võimalusi ja diskretsiooniõigust, kas mõista kurikael vangi eluks ajaks või siis olla aus ja ühiskonna tavadest lähtuvalt mõista karistuseks 25-30 aastat. Vastasel juhul petetakse oma otsuses juba algusest peale teadlikult ühiskonda ja kurjategija ohvreid.
:: NÜÜD ja ENNE ::
Reval läbi aegade...
KLIKI
Copyright © 2026 Paul Puustusmaa. Template by Hot Joomla Templates.
