2021. aasta kevadel kavandatav rahvahääletus abielu teemal on kaasa toonud nii marulise vastutegevuse, et see sunnib küsima: mida referendumi vastased kardavad? Arvan teadvat vastust – kardetakse rahvast ja eelkõige rahva arvamust.
Kui EKRE soov panna rahvahääletusele küsimus, kas inimesed toetavad mõtet, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, 2019. aasta kevadel koalitsioonis kokku lepiti, ei järgnenud avalikkuses sellele mingit erilist resonantsi. Võib-olla seepärast, et vastalised ootasid koalitsiooni kiiret kokkukukkumist ja koalitsiooni lubaduste mittetäitumist.
Võib-olla ei paistnud see punkt niinimetatud praktilisemate teemade seast välja. Aga võib-olla lootis homoabielu seadustamise eest võitlev vastasrinne, et ega referendumist nagunii asja ei saa – otsedemokraatiat, mille kaudu rahvas saab valimiste vahelisel perioodil kaasa rääkida, on enamik Riigikogu erakondi kartnud nagu tuld.
Riigikogus lendasid Reformierakonna valitsemisajal prügikasti kõik kooseluseaduse ja immigratsioonikvootide vastu kogutud kümned tuhanded allkirjad. Otsedemokraatia vaenamise pärast ei ole meil tänaseni presidendi otsevalimisi.
EKRE eesmärk on aga tuua rahva hääl poliitikasse tagasi, ja see on ka ilmne põhjus, miks alustasid homoabielude pooldajad juba enne referendumi kuupäeva paikapanemist tegevust rahvahääletuse nurjamiseks.
Selleks püütakse avalikkust eksitada vastandlike sõnumitega, et „referendum ahistab vähemusi“ või „referendumist ei sõltu midagi“. Juba lehvitatakse tänavatel vikerkaarelippe ja kogutakse allkirju homoabielu seadustamiseks, et inimesed sellest teemast kevadeks ära väsiks.
Rohkem kui miski muu näitab senine vastutegevus, et referendumit on tegelikult väga vaja. Abielu mõiste vajab tugevamat kaitset, sest abielu sellisel kujul, nagu siiani teame, püütakse mõningate poliitiliste jõudude poolt ümbersõnastada ja -mõtestada.
Abielu mõiste on seni olnud lihtne ja arusaadav: abielu on institutsioon, mille eesmärgiks on siduda mees ja naine eriliste kohustuste, õiguste ja garantiidega, mida omalt poolt toetab riik. Nii tekib perekond, ühiskonna kõige olulisem alusrakuke, mis on riigi kaitsva tiiva all.
Viimasel mõnekümnel aastal oleme kogenud teravat rünnakut seniste väärtuste vastu. Liberaalid, keda meil esindavad kõige puhtamal kujul Reformerakond, sotsid ja Eesti 200, ülistavad uute eesmärkidena globalismi, immigratsiooni, multikultuursust, homoseksuaalseid suhteid.
Revolutsioonilisi muudatusi nõutakse ka inimsuhetes, mis tähendab, et seniseid väljakujunenud sotsiaalseid suhteid püütakse jõuliselt lammutada. Selle juurde käib nõudmine, et kõrvalekalded normaalsusest saaksid kirja pandud seaduseraamatutesse uue normaalsusena. Nende muudatustega tahetakse teha teiseks meie enesetunnetust, meie ettekujutust sellest, kes me olime, oleme ja kelleks tahame saada.
Institutsiooniks, mis on langenud liberaalide rünnaku alla, on ka traditsiooniline, mehest ja naisest koosnev abielu. Me näeme, kuidas loomuliku perekonna vastaseid rünnakuid pannakse toime kõige kõrgemal tasemel. Alles hiljuti kuulutas president Kersti Kaljulaidilt vägivallaennetusauhinna saanud Mikk Pärnits, et kõige ohtlikum koht lapsele on traditsiooniline perekond.
Abielu ja perekonna mõistete hägustamisega on otseselt seotud homosuhte võrdsustamine abieluga. Ikka ühte moodi ja kõikjal – kõigepealt legaliseeritud tsiviilkooslus ja siis mõne aja pärast ametlik abieluõigus. Eestis suruti kooseluseadus Riigikogus läbi Reformierakonna ja sotside juhtimisel 2014. aasta 9. oktoobril. Õnneks puudus rakendusaktide vastuvõtmiseks vajalik häälteenamus ning peamiselt EKRE surve tõttu on see nõnda jäänud tänaseni.
On selge, et kooseluseaduse jõuga läbisurumine põhjustas ühiskonnas lõhesid ja pingeid, nii nagu igasugune ühiskonna alusväärtusi puudutav jõuline muudatus. Enamik Eesti inimesi oli ja on homoabielu seadustamise vastu – seda kinnitavad kõik selleteemalised avaliku arvamuse küsitlused.
Ehkki riik on konservatiivide eestvedamisel nn uue normaalsuse kehtestamisele pidurit tõmmanud, näitavad viimased nädalad, et „uute väärtuste“ pealesurumise katsed ei ole kuhugi kadunud. Liberaalid püüavad homoabielu seadustamiseks ja – veelgi enam – homodele lapsendamisõiguse andmiseks muuta abielu ja perekonna tähendust seaduse sunniga. Riigi administratiivse jõuga püütakse muuta inimeste arusaama abielu tähendusest.
Pole liialdus väita, et vasakliberaalsed ringkonnad jätkavad bolševike alustatud tööd inimühiskonna ümberkujundamiseks, väänates sotsiaalselt mõistetavad raamid kõveraks ja mõisted hämaraks. Kodanlik igand tuleb hävitada, siis saabub maa peale rahu ja õnn, usuvad nad. 20. sajandi ajalugu lubab paraku ennustada, et rahu ja õnne ei saabu.
Konservatiivide arvates on oluline, et meie ühiskonnas lehtivad reeglid ja tavad oleksid võimalikult üheselt mõistetavad ja enamusele vastuvõetavad. Vaid siis saavad ühiskondlikud suhted olla legaalsed, tunnustatud ja täidetavad. Rahvahääletus on üks võimalus kogu ühiskonda puudutavates küsimustes selgitada välja rahva tahe.
21. sajandil on abieluteemalisi referendumeid – kas siis küsimusega, millele jaatava vastuse korral defineeritakse abielu mõiste sellisena, nagu oleme seda tundnud, või vastupidi, lubatakse homoabielusid – korraldatud mitmekümnes riigis, ning kui arvestada juurde eraldi USA osariigid, siis üle poolesaja korra.
Oluline on toonitada, et sõltumata referendumi tulemusest ei kavatse keegi ära keelata sõprade koosolemist, sõprade omavahelist armastust, austust, või nende mis tahes omavahelisi kokkuleppeid või varalisi suhteid. Käigu ja olgu igaüks, kellega tahab, kus tahab, kuidas tahab… see on iga inimese individuaalne otsus. Tekialuse huvi mängutoomine sellesse debatti on lihtlabane demagoogia. Küsimus on ikka ja ainult selles, milliseid sotsiaalseid suhteid peab riik kirjutatud seaduse tasandil kaitsmis- ja toetamisväärseks.
Kui tahame oma hääbumist vältida, on üheks meetmeks abielu institutsiooni tugevdamine. Abielureferendumi tulemustest võib sõltuda meie rahva tulevik.
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige (EKRE)
Otsedemokraatia toetusrühma esimees
