Kõik, kes on jälginud EKRE poliitikat Euroopa Liidu suunas, need on ju kindlasti märganud kõige olulisemaid printsiipe, mida EKRE on siinjuures esile toonud ja rõhutanud.
Need on, et:
* Euroopa Liidu liikumine föderaliseeruva liitriigi poole on EKRE-le vastuvõetamatu;
* Euroopa Liit saab olla vaid suveräänsete riikide liit, kellel on oma siseõigus, sisepoliitika, rahvuskultuur jpm., millesse EL ei sekku;
* Euroopa Liit peab tagasi minema oma juurte juurde ja tegelema ühise turu majandamise ja kaubandusega liikmete võrdse kohtlemise alusel, mitte aga tungima liikmesriikide komberuumi, kultuuri ja traditsioonide kallale (alates homoabielude sundseadustamise ja lõpetades kirjandus- ning kunstiteoste poliitiliste väärastamisega);
* Kui Euroopa Liit eeltoodut ei suuda, siis toimetab EKRE selle tee silumisega, mis viib Eesti rahva riigi sellest Liidust välja.
Samas ei tähenda eelnev, et see puudutaks kuidagi NATO teemat või lõplikku keeldumist liituda mõne teise sobiva ühendusega. Näiteks poliitilises tähenduses pikalt unistatud ja mõeldud ühendustega nagu kasvav Kolme Mere Algatus (või nagu kunagine Balti Liit), vms.
Reformierakond teatavasti on tüürinud oma pikkade valitsemisaastate jooksul Eesti riigi praktiliselt europrovintsi staatusse.
Selle partei poliitika on olnud ülimalt kapitulantlik, et mitte öelda pugejalik Euroopa Liidu suhtes. Ei leia sealt ühtegi sirgeseljalist otsust, noolt või suundumust Euroopa Liidu pealetungiva raskuse vastu ega püüdu hoida Eesti kui iseseisva riigi väärikust. Pigem vastupidi - kiiret soovi provintsistuda (nn integreeruda).
Eeltoodu tõttu on äärmiselt tervendav lugeda Siim Kallase värsket arvamust, mis on suures osas kui toetus ülaltoodud EKRE seisukohtadele.
Kas tegemist on mingi uinutava sireenide lauluga, Reformierakonna suunamuutuse või millegi kolmandaga, seda peab näitama aeg. Kuid S. Kallase värsked mõtted on positiivsed. Peaaegu koopia EKRE poliitilistest teesidest Euroopa Liidu suunal.
Ka tema kutsub selles artiklis Euroopa Liitu mõjutama tagasi liikuma oma juurte juurde.
Tsitaat: "Alusleping ütleb, et liidul on ainupädevus viies valdkonnas: tolliliit, siseturu konkurentsipoliitika, euro poliitika, mere bioloogiliste ressursside kaitse ja ühine kaubanduspoliitika. Lisaks on üksteist valdkonda, kus liidul on liikmesriikidega jagatud pädevus.
Tegelikkuses segatakse liidu toimimist ainupädevuse valdkonnas nii liikmesriikide kui ka Euroopa Parlamendi poolt. Mõlemad tahavad suuremat kontrolli nende pädevuste üle, mis nõrgestab Euroopa Liitu, hägustab tema loomise põhimõtteid. Jagatud pädevustes on aga palju ebamäärasust – kes täpselt mille eest vastutab. Ka see kahjustab Euroopa Liitu.
Kui tahta Euroopa Liitu paremaks muuta, siis tuleks mitte uusi reegleid teha, vaid puhastada ELi toimimine ülearustest reeglitest ja ebamäärastest täiendustest ja hakata täpselt järgima neid põhimõtteid, mille alusel Euroopa Liit loodi."
Nii see on.
Kas siis ehk püüaks tegelike muudatuste poole, räägiks seda sama ka Brüsselis ja aitaks sellega kõiki Euroopa Liidu negatiivse mõju alla jäänud rahvaid?
Paul Puustusmaa
Eeltoodud mõtiskluse tõukeartikkel on SIIN
* EKRE programm Euroopa Parlamendi valimistel 2019
* Mart Helme "appikarje" ja hoiatus
* Europarlamendi liikme Jaak Madisoni sõnum