Liberalism õitseb ja mürgitab inimvaimu. Selle ideoloogia toksiline hingus on ühiskonna lõhestumise üheks oluliseks eelduseks ja aluseks. On ühiskondlik-poliitilise ja sotsiaalse allakäigu, mandumise kütuseks, väetiseks ja sõnnikuks.
Äärmuseni soodustatud liberalism kasvatab meie kultuuris kurjusetaime, küpsetab vihapirukat, laotab me ümber solvumisesolki. Kaovad loomulikud rõõmud, kõik aetakse kõikidega tülli. Suhted sugude vahel, põlvkondade vahel on pingestatud äärmuseni ning loomulik, ühiskonda toitev, hoidev ja kasvatav keskkond ja komberuum on langemas vähkkasvajat meenutavasse sotsiaalse masenduse haardesse.
Miks see nii on? Aga ikka seetõttu, et ühiskonnaelus kaovad mõistetavad juured, järjepidevus ning reeglistik.
Reeglistiku vajadust on inimkond mõistnud ammu teadmisega, et see loob korrastatuse, mõistmise jaoks vajalikud raamid, vaimse, füüsilise ja sotsiaalse ühtekuuluvustunde - sisulise turvatunde.
Liberaalide poolt silme ette manatud tohutu personaalne vabadusiha on tegelikult ahistav, taandarengut esile kutsuv piirang, süvenev enesepettus, mis toob üha lähemale anarhiataolise seisundi ühiskonnas, kus enam mõistlikult pole võimalik millestki aru saada. Ei meestel naistest ja vastupidi. Ei noortel vanadest ja vastupidi. Rääkimata ühiskonna juhtimise subordinatsioonist. On teadlikult tekitatud olukord, mis on sogane kui seebivesi. Kus kõikidel on pisut õigus ja pisut vale. See puudutab peresuhteid, arusaamist ilusse, kunsti, suhtumisi asjadesse ning nähtustesse, riigi ja kodaniku vahelistesse seostesse ning lõppudelõpuks üleüldisse võimesse kedagi usaldada, uskuda, austada.
Lõpuks ei jäägi muud üle, kui häguses vaidluste supis kasutada ära viimane argument. Kuningatel on selleks teatavasti relvad. Liberalismis on iga inimene kuningas ja ühtlasi narr. Ühiskond ja riik on aga kindlasti avalik tsirkus, kus paraku ükski otsus traagikata ei teostu.
Äärmusliberaalid on teinud kõikvõimaliku, et eksistentsiaalsed nähtused ümber mõtestada, arusaadavad kooslused purustada ja ehitada uut inimest, uut ühiskonda, kehtestada revolutsioonilist arusaama inimese rollist ühiskonnas ja looduses.
Kusjuures kõike seda tehakse vana rasva, teadmiste, väärtuste ja vara arvelt, millised on talletatud ühiskonda nende poolt, kelle käitumine, olemine, arusaam liberaalide poolt on hukka mõistetav ja tühistamisele allutatud. Seega peksavad nad seda kätt, mis on neid toitnud ja toidab kohati tänaseni.
Julgelt ja kriitikata sülitatakse vanasse kaevu usus, et uus on juba valmis. Aga pole ju valmis. Tõenäoliselt ei saagi. Sest inimese olemus tegelikult ei muutu.
Liberaalid on seetõttu äravahetamiseni sarnased möödunud sajandi sotsiaaldemokraatide/kommunistide, marksistide ja maoistidega. Nad asendasid loomuliku evolutsiooni ebaloomuliku revolutsiooniga. Tulemuseks on allakäik. Sotsiaalne degenereerumine.
Värskeim näide eelöeldu kinnituseks on liberalismi kohaliku apologeedi, Postimehe grupi ajakirjanike äsjane avastus, et eestlased ei saa enam naljast aru.
See meediagrupp tellis Norstati uuringu, mis näitab, et inimesed on muutunud naljade suhtes tundlikumaks. Eestlane ei mõista enam hästi nalja teha ega ka vastu võtta.
Uuringus osales 484 meest ja 516 naist Eesti eri paigust. Selgus, et suisa 43 protsenti vastanutest arvab, et teemadering, mille üle sobib nalja teha, on läinud väiksemaks, inimesed on muutunud tundlikumaks ja solvuvad kergemini.
Pidulik ju.
Igaks juhuks märgin, et viimane lause oli sarkasm.
Paul Puustusmaa
* Numbritega tsitaat pärineb artiklist: "Esse uuring näitab, et eestlased ei saa enam naljast aru"