Kuulates täna hommikul riigiraadiost järjekordset liberaalide hommikupalvust, kus jutlust pidasid Hindrek Riikoja ja Indrek Lepik, tuli väga reljeefselt esile saatejuhtide igatsus astmelise ühiskonnamudeli järele. Sellise ühiskonna ja mudeli järele, kus on selged piirid erinevate sotsiaalsete ja ühiskondlike kihtide vahel. Varasemas ajaloolises praktikas nimetatakse sellist kihistumist klassiühiskonnaks.
Liberaalid soovivad seega selgete kihtidega klassiühiskonda. Ja kihid peavad tulenema seoses vanuse, sotsiaalse positsiooni ning selgelt eristuvad ka ametikohast tulenevalt. Et inimesed ei ole ega saa olla võrdsed. Eriti selgelt selles osas väljendas ennast Indrek lepik, kes asus positsioonil, et inimene ei tohi samastuda (olla sõbralik, samal tasemel) teiste inimestega, kui tema positsioon (töösuhtes, poliitilises suhtes) on erinev kui selle isiku positsioon, kellega ta suhtleb.
Teisisõnu - teadku igaüks oma kohta, vanust, positsiooni ja lähtugu sellest tasandist.
Märgin siinjuures, et selline liberaalide positsioon on väga tugevalt esindatud ka paljudes teistes avalikes avaldustes, raadios, teles jne. Vahest nad peaksid siis olema ausad ja ütlema välja, et klassiühiskond on paratamatus ja sellest pole pääsu.
Selgusetu on see, et miks nad seda ütlevad. Kas selleks, et õhutada vaenu ja rõhutada reljeefselt erinevaid sotsiaalseid kihte teadlikult, et oleks kellegi vastu pidevalt võimalik sõdida? Selline positsioon võiks omane olla vasakliberaalidele nagu on jätkuvalt täna omane sotsiaaldemokraatidele ja viimati nimetatud seltskonna äärmuslikemale vormidele - sotsialistidele, kommunistidele.
Või hoopis selleks, et tekitada süvenenum ühiskondlik-poliitiline segregatsioon?
Selge on see, et poliitilisi valikuid ja ühiskondlikku korraldust sudib ja mudib demokraatlikus riigis rahva enamuse tahe ning kui liberaale on palju, siis võivad nad saavutada ühiskonna sügavama poliitilise separatismi, avalik-õigusliku apartheidi ning selgema sotsiaal-poliitilisest seisundist tuleneva segregatsiooni, iseasi kui hea see meie ühiskonna jaoks on.
Ma lõpetuseks igaks juhuks kordan aga ühte olulist põhiseaduse paragrahvi, mille vastu segregatsiooni-ihalejatest äärmusliberaalid võiksid rohkem mõelda ja siis otsustada, kas nad sooviksid põhiseadusse peidetud vastuolu likvideerida või mitte. Või mida sellega paragrahviga siis nüüd üldse peale hakata?
PS § 12 - Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Paul Puustusmaa