Kallis rahvas, armas Eesti!
Täna on meie rahval ja riigil püha. Möödub 30 aastat riigi iseseisvuse taastamisest järjepidevuse alusel.
ÕNNE MEILE KÕIKIDELE!
Ma ei taha sellega seonduvalt rikkuda päeva tähendust meie hinges ega pidupäeva tervikuna, kuid siiski tahan mainida pisikest vaidlust, mida pole lõpuni vaieldud ning mõjutab meie poliitilist mõtlemist, aga võib-olla ka poliitilist eksistentsi tänasel päeval.
Selle vaidluse juured ulatuvad just nendesse mälestusväärsetesse päevadesse, kui me oma hingejõu, tahte ning poliitilise suutlikusse kokku võtsime ja Eesti iseseisva olemise taastasime hoolimata ohust, mis Damoklese mõõgana meie rahva eksistentsi kohal rippus. See oht oli üüratu Venemaa (toona NSVL-i) sõjaline jõud ja üleliiduliste poliitiliste ringkondade tahe kasvõi sõjalise jõuga sotsiaaldemokraatlikkus revolutsioonis sündinud totalitaarset Nõukogude Liitu koos hoida.
Vaidlus ise oli „kohaliku tähendusega“. Selle vaidluse rindejoone ühes servas olid dissidentlikud, ennastsalgavalt julged poliitilised liikumised nagu ERSP ja Kodanike Komiteed ja neid toetav Eesti Kongress oma poliitilise doktriiniga, milles lähtuti iseseisvumise taastamise tahtest järjepidevuse alusel e. Eesti Vabariigi 1918 – 1940 restitutsioon.
Teises servas asusid Nõukogude Liidu nõrkuse kasvades julgust kogunud liikumine e. ENSV Rahvarinne Perestroika Toetuseks, kelle publitseeritud ja avlik mõte oli IME (isemajanduslik Eesti) ning hilisem soov taastada Eesti riigi iseseisvus. Siinjuures järjepidevuse küsimus polnud oluline. Oluline oli riiklus kui asi.
See oli poliitiliselt pehmem liikumine, milline pehmema poliitilise loomuse tõttu haaras endasse märkimisväärse hulga alalhoidliku sisetundega Eesti elanikke. Tõenäoliselt seetõttu oli ka Rahvarinde avalik toetajaskond suurem, kui ERSP-l, Kodanike Komiteedel (KK) ja nende satelliitorganisatsioonidel. Kuid poliitiline mõju ja sirgeseljaline käitumine tagas ikkagi ERSP-le ja KK-le ülitugeva mõju.
Toonast olukorda tänapäeva euroliidulisele „Eesti riikluse“ tasandile liigutades pole ilmselt vale paralleelide tõmbamine, et viiest tänasest parlamendiparteist on neli suhteliselt (analoogselt) võrreldavad Rahvarinde tuum-mõtlemisega kui EKRE meenutab samas ERSP-d ja Kodanike Komiteede (KK) liikumist.
Vabandan juba ette selle äsja toodud pisikese utreeringu pärast, kuid assotsiatsioon selline on minu sees tekkinud.
Kuid vaidlus ise oli pealtnäha lihtsakoeline, samas seest vaadates (juriidilise, sotsiaalse ning poliitilise mõju poolest) keeruline. Selle poliitilise vaidluse saab kokku võtta dilemmana - kas taasiseseisvumine (lihtsakoeline) või iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel (keeruline lähenemine).
Teisisõnu küsimusena, kas me riigina jälle, uuesti, teistkordselt e. taasiseseisvume ning seega sünnib kui „II vabariik“ VÕI me taastame oma iseseisva olemise, mis pole kuhugile kadunud ega katkenud ja iseseisvuse taastamise kaudu taastub ka nn „I vabariik“ restitutsiooni teel. Esimesel juhul tekib meie riik taas ja uuesti oma iseseisvumisega (ENSV baasil?). Teisel juhul taastame iseseisva olemise e. selle, mille rippumatu olemine katkes 1940. aastal tänu sotsialistliku Saksamaa ja sotsialistliku Venemaa vahel sõlmitud MRP salaprotokollidele.
Esimest ja lihtsakoelisust toetas Rahvarinne, keerulise kuid sügavamõttelise aga samas ka eksistentsiaalselt suhteliselt ohtliku mõtte toetajaks olid ERSP, Eesti Kongress ja KK-d.
Ühiskondlik areng, sotsiaal-poliitilised tingimused ja rahva tahe olid piisavalt küpsed, et rääkida iseolemisest, riiklikkust iseseisvumisest. See tahe oli üleüldine ja selgelt tajutav.
Ka ühiskondlik julgus kasvas, sellega koos mõlema tiiva toetajate hulk.
Augustiks 1991 oli viimase poolteise aastaga ka ühiskondlik moraal ning võitlustahe arenenud võimsalt. Lausa selliselt, et kui veel 1990 ja 1991. a. alguses valitses rahva enamuse sees üsna kartlik meeleolu ja iseseisvusest rääkimine kuulus julgete inimeste arsenali, siis 91. aasta augustis oli ühiskonnas hirm sisuliselt kadunud ja rahva terviklik võitlustahe iseseisvuse eest kinnistunud.
Aga teoreetiline võitlus veel käis – kas lihtsalt iseseisvus või iseseisvus läbi restitutsiooni – iseseisvuse taastamise nn Pätsi aegse riigi järjepidevuse taastamise teel.
Tegemist oli väga sügavalt olulise riigiõigusliku küsimusega, mis puudutas ka poliitilisi lähenemisi selles teemas, milline organ ja millistel tingimustel saab otsuse teha ja milline peab olema teksti sõnastus, et kõik oleks legitiimne.
Niisiis – ühiskond oli valmis ja Moskva raudrusikad andsid tõuke … aga et Ülemnõukogu saaks teha vajalikud otsused (mida olemuselt nn „Nõmme valitsus“ tänaseni legitiimseks ei pea) ja poleks asjatuid vaidlusi, sest sotsiaalpoliitiline küpsus oli saavutatud ning üleküpsemine oleks võinud esile kutsuda meie rahvale ainulaadse võimaluse käestlibisemise, siis need kaks olulist poliitilist jõudu Eestis (Eesti Kongress+ERSP+KK ning Rahvarinne ja Ülemnõukogu) said üsna kiiresti kokkuleppele, et iseseisvus on vaja välja kuulutada. Kõik muu oli hetkel väheoluline.
Samas aga just ERSP, EK ja KK tiiva survel sai õiguspoliitiliselt aktid teostatud selliselt, et JÄRJEPIDEVUSE rõhutamine sai sisse toodud Arnold Rüütli poolt alla kirjutatud Ülemnõukogu otsusesse „Eesti riiklikkust iseseisvusest“ 20.08.1991 ning hilisemad dispuudid Põhiseaduslikus Assamblees konstitutsiooni muutmisel ning uue Põhiseaduse loomisel see põhimõte kinnistati.
Jumal tänatud!
Kuid vaidlus siiski jäi. Jäi tulevikku mõjutama. Mõjutab ka tänast päeva – kas taasiseseisvumine või iseseisvuse taastamine?
Kui Eesti oli formaalselt iseseisvuse järjepidevuse alusel taastanud, siis Keskerakonna poliitiline suund ja sammud jätkasid ühiskonna lõhestamist paljudes üksikküsimustes. Olgu see siis puutuvalt liitlasküsimustesse, rahareformi või suhtumisse kodakondsuse probleemistikku või venekeelsesse kooli või riigi territoriaalse terviklikkuse küsimusse…
Üsna üheselt oli mõistetav ning on seda ka täna, et Edgar Savisaare poolt juhitud Keskerakond, kes ennast ka Rahvarinde ideede ning lipukandjaks peab, soovis lähtuda „II vabariigi“ kontseptsioonist.
Neile oli oluline, et just 20.08 on riigi tähtsaim püha ja seda isegi naljatlemisi „Edgaripäevaks“ kutsuti. Sama kontseptsiooni osaks oli tugevalt toetatud kodakondsuse poliitika, mille kohaselt oleks pidanud kodakondsuse andma kõikidele Eesti elanikele, kes taasiseseisvumise ajal Eesti elanikud olid. Seda doktriini koos paljude teiste poliitiliste nüanssidega toetas ka mõiste TAASISESEISVUMISE päev e. päev, kui me taas endale iseseisva vabariigi saime.
TÄNA on aga pidupäev ja irisemiseks pole väga kohta.
Osad poliitikud ja semantikud on ka täna seisukohal, et mõisted TAASISESEISVUMINE ja ISESEISVUSE TAASTAMINE on erinevalt sisustatavad mõisted. Esimene mõiste puudutab justkui „II vabariiki“, teine aga jätkuvat vabariiki.
Ilmselt vaidlus jääb üles hoolimata sellest, et 30 aastat on möödunud iseseisvuse taastamisest. Poliitilised pinged ja tuuled puhuvad ikka erinevatest suundadest ka täna ning mitmed poliitilised vektorid otsivad tõestust ning võitlevad endiselt nende väärtuste eest, millised saavad toitu justkui nn „II vabariigi“ kontseptsioonist.
Lõpetuseks tahan aga märkida, et faktiliselt on meil tõesti II vabariik. Kuid seda mitte keskerakondlikku poliitilise doktriini tõttu vaid seetõttu, et rahva poolt kaua igatsetud ja unistatud rippumatus ning iseotsustamise õigus loovutati vabatahtlikult tõesti ära. Hiljem ja Euroopa Liidule. See tõesti juhtus hetkel, kui meie rahva komberuumi võtmed, tavade varakambri lukk, traditsioonide kapi võti ulatati kummarduse saatel Brüsselisse.
Tekkis teine riik, üha provintsistuv ja globaliseeruv, mille piire me kontrollida ei saa isegi nii vähe, et teada, kes siia tulevad, kui kauaks ja milleks. Kus me oma seadusi saame kehtestada vaid piiratult, kus me Brüsseli direktiive ja määrusi vormistame oma valijate volituse alusel siseriiklikeks seadusteks, kuigi neid ei mõista ning neist aru ei saa.
Oleme saanud uue riigi, kus oma traditsioone austada ei saa, sest kuskil keegi arvab teisiti ja see KEEGI on oma seadustega ülemuslikum kui meie põhiseadus, seadused, riigikogu või isegi kohtud. See keegi on tähtsam ja tugevam kui meie valija, meie rahvas ja meie „riik“ – II Eesti Vabariik, milline on värvinud ennast I Vabariigi värvidesse, kuid pole seda sisuliselt. See pole enam päris riik ja ka mitte päris vaba.
Aga lootus ja unistus jääb samuti kui see oli 30 aastat tagasi, seepärast lõpetan väikese parafraasiga – ükskord me rahvas võidab niikuinii võõra võimu ja vaimu! Me oleme ju ennast iseseisvaks kuulutanud ja selle soovi ka realiseerinud reaalselt kaks korda. Me suudame seda ka kolmas kord, kui rahvas selleks küps on ja soovi avaldab.
Paul Puustusmaa
20.08.21