KODAKONDSUS kui institutsioon ja sellega seotud väärtused on üsna sagedased külalised ajakirjandusnäriliste söögilaual. See toob klikke, sütitab kirgi ja tuliseid vaidlusi, sest asi on PÕHIMÕTTES, hinnangutes väärtustele ja väärikusele.
Eriti kuumaks on kodakondsuse küsimus meie poliitmaastikul küpsetatud peale seda, kui mitmete juhtivate poliitikute ja teadurite poolt on esile toodud kahtlustused kodakondsuse olemasolus, kas siis seoses Riigikogu liikmelisusega või õigusega pürgida presidenditroonile.
Aeg-ajalt julgeb mõni europoliitik kinnitada, et meie kodakondsuse regulatsioon on piisavalt tugev. Kohati kasutavad nad Eesti kodakondsuse poliitika suhtes isegi sellist väljendit, et see on suisa konservatiivne. On samas aga kuidagi arusaamatu, et mõni teine kaasseltsimees samasest võimuliikumisest soovib, et Eesti riik oma „konservatiivses“ kodakondsuspoliitikas kehtestaks veel mitmikkodakondsuse võimaluse. Seda justkui seepärast, et välistada võimalikku vastuolu kodakondsuse regulatsiooni ja kehtiva põhiseaduse vahel.
Hinnates siinjuures meedias viimastel aastatel avaldatut saab selgeks, et vähemalt eestimaalaste enamus on selles küsimuses jagunenud väga erinevatesse leeridesse.
Tõusetuvad selged küsimused tänases poliitilises süsteemis: mis tähendus on kodakondsuse instituudil, kuhu me oma kodakondsuspoliitikaga peame/tahame jõuda ning kas topeltkodakondsuse (mitmikkodakondsuse) võimaldamine on ühiskondlikule olukorrale ning riigile konstruktiivselt või destruktiivselt mõjuv nähtus?
On loogiline, et asja mõistmise juures on paslik heita pilk ajaloole ja meenutada seda, kust tuleneb KODAKONDSUS, milline on selle nähtuse juur.
Teades nähtuse juurt, saame me järeldada seda, milline on taim, ms sellest kasvama peab. Vastasel juhul juhtub taas see, mis on meie infoajastule väga omane ning eriti levinud topeltmoraalsest poliitkorrektsusest juhinduvates süsteemides – asjale antakse uus tähendus ja vale muudetakse tõeks nagu Orwelli romaanis „1984“.
Civis Romanus sum – olen Rooma kodanik
Rääkides kodakondsuse tähendusest läbi selle tekke, saab kinnitada, et tuntuima fundamentaalse aluse omas see instituut ilmselt antiikse Rooma aegadel. On ülimalt tõenäoline, et pärineb ta aga antiiksest Kreekast, kust see siis roomlaste poolt üle võeti ja täiustati.
Kodakondsuse on tihedalt ja lahutamatult seotud riigi tekke teooria ja alustega. Tegemist on ilmselgelt esmase privileegiga, mille riik annab oma kodanikele (monarhiates kuningas oma alamatele) läbi õiguste ja kohustuste seose. Alusmõte on lihtne ja selge – mina, riik, kuningas annan sulle õigused kanda kodaniku nime, saada riigilt/valitsejalt kaitset ning spetsiifilisi õigusi (privileege), kodaniku kohustus on samas tasuda makse (riigi ülalpidamine) ja teostada teatud teenistusi (tsiviil- või armeeteenistus).
Seega seob kodakondsus kodaniku riigiga ja vastupidi. Mõlemad on üksteisest sõltuvad.
Läbi sajandite ja aastatuhandete on tugeva kodakondsusega riik suutnud läbi eriliste privileegide siduda inimeste tahet riigi tahtega. Üks tahab olla kodanik ja realiseerida kodakondsusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, teine omakorda aga omada kodanikke, kelle tugevusest, moraalist ja heaolust sõltub riigi/valitseja püsivus ning heaolu. Monarhiates on see side veelgi silmapaistvam.
Antiikses Spartas tähendas kodakondsus varanduslikku tagamist ja osavõttu riigi valitsemisest. Roomas omakorda andis kodanikuks olemine terve rea privileege nagu näiteks õigus kohtule, vabanemist kehalistest karistustest, kaubandusõiguse (Ius commercii), riigiteenistuse õiguse (Ius honorum), sealhulgas ka sõjavälja teenistuse koos võimalusega „ratsa rikkaks saada“.
Lühidalt – kodakondsuse mõte on loomult olla oluliseks seoseks inimese ja riigi vahel. Mida tugevam ning sotsiaalselt kindlustatum on riik omal territooriumil, seda väärtuslikum on tema kodakondsus. Mida nõrgem ta on, seda väärtusetum on tema kodakondsus.
Ka mõjutab globaliseerumine kodakondsust. Seda selliselt, et mida globaliseerunum on ühiskond, seda väiksema väärtusega on sellise globaliseerunud mulli sees eksisteeriva „kodakondsuse“ (või seda instituuti asendava nähtuse) väärtus.
Teatud olukorras võib globaliseeruva ühiskonna sees eksisteerivad kodakondsused muutuda ohtlikuks ja sellisel teel olevat ühiskonda lõhestavaks, mistõttu tuleb välja mõelda ja kodifitseerida uut tüüpi suhteid klassikalise kodakondsuse instituudi asemele. Selliseks uut tüüpi suhete näiteks võib lugeda tänapäevast nn „euroopa liidu kodakondsust“, milline püüab siduda ühte puntrasse klassikalise konservatiivse kodakondsuse süsteemi ja tampida see juriidilises tiiglis segamini homosuhete, üle-euroopaliste hämarate väärtuste, eeltoodust tulenevate kummaliste õiguste ja kohustustega erinevates ühiskondades, kus on erinevad usulised/sotsiaalsed väärtushinnangud ning isegi riiklikud formatsioonid – alates diktaatorlikest presidentidest ning lõpetades konstitutsiooniliste (ja oh imet …) vägagi demokraatlike monarhiatega.
On sügavalt kaheldav, kas selline pudru ja kapsad saab anda ühiskonnale kindlust ja tuge, küll aga on usutav, et selline olukord või esile kutsuda sotsiaalseid pingeid koos tundmatu tulevikuga.
Konservatiivne poliitika loob tegeliku ettenägemisvõime ja elimineerib ühiskondlikud vapustused just seeläbi, et ta kaitseb väärtusi, mis on end õigustanud pika aja jooksul ega kiirusta ehitama õhulosse „uue inimese“ või „progressiivsema ja võrdsema ühiskonnakorralduse“ nimel, nagu seda on püüdnud teha (ja püüavad ka tänapäeval teha) mitmesugused vasakpoolitsevad jõud.
Võib-olla on paratamatus, et kui kunagi saab eksisteerima ulmevaldkonnast teada-tuntud planetaarsed riigid (Maa kui üks riik), siis kaob kodakondsuse tähendus sootuks. Kuid kas asjad ka nii lähevad, me ei ta. Kaldun selles aga kahtlema ja näen tänapäevase riikliku ülesandena liikuda tagasi konservatiivsema kodakondsuse poliitika suunas, mis looks majandushoobade ning privileegide kaudu isu riikliku kodakondsuse järele ning seoks paremini kodaniku ja riigi. Seeläbi tugevdaks aga mõlemat olulisel määral. Seeläbi saame korrastatuma riigi ning usaldusväärsema kodaniku, kes teineteist toetavad.
Omaette teema on muidugi ka topeltkodakondsus (mitmikkodakondsus), kus ühele isikule kuulub mitme erineva riigi kodaniku staatus ja sellest tulenevad õigused-kohustused, samuti kodakondsuse taastamise ja naturalisatsiooni küsimused.
Üks asi on aga ka siin kindel – üks korralik, kodakondsust vääristav ja oma kodanikke austada püüdev riik ei saa lubada kodakondsusega seotud paradigmat hägustada, minetades kodakondsuse kui lojaalsusega seotud vektoreid, neile tähelepanu mitte pöörates.
Nagu on klassikud öelnud, et kui kummardada mitut Jumalat, siis ei kummardata ühtegi. Kodakondsusel on selge lojaalsuse vektor. Ta töötab korrektselt riigi ja rahva hüvanguks vaid siis, kui inimesel on olemas teadlik valik ühe kodakondsuse suhtes. Kui see valik lõheneb, loob see poliitilise ebaselguse ja minetab lojaalsuse. Halvimal juhul loob see olukord purunenud ühiskondlikud suhted ja kuritegeliku algallika.
Seetõttu on parimaks valikuks olukord, kus kodakondsus saadakse läbi tajutud ning mõtestatud tegevuse, konkretiseeritud sooviavalduse kaudu, konkreetse isiku poolt endale teadlikult võttes õigusi ja seega kohustusi selgepiirilise riikliku institutsiooni ees.
Eeltoodust tulenevalt ei tohiks olla tabuks sellise kodakondsuse süsteemi legaliseerimine, kus kodakondsus saadakse teadliku tegevuse teel, teatud eelduste olemasolul ning teadliku valikuga, aluseks sünnikoht, vanemad, vanus ja tahe.
Niisamuti on loogiline, et riiklik kaitse ja toetus (sealhulgas kodakondsus) on teatud olukorras minetatav, kui isik valib teadliku tegevusega teise riigi kodakondsuse või mõnel muul väga olulisel alusel.
Paul Puustusmaa