Tänast päeva püütakse pühalikustada ning nimetatakse isegi paatoslikult „vabaduse pööripäevaks“ või muude sellelaadsete terminitega.
Lähtutakse siinjuures sellest, et vormiliselt iseseisvana eksisteeritud päevade arv meie riigil on ühe võrra suurema kõigi nelja okupatsiooni päevade koguarvust.
See päev, mis võiks rõõmustada, teeb paraku kurvaks.
Seda seetõttu, et Eesti pole peale viimast vene okupatsiooni lõppemist ja iseseisvuse taastamist kunagi olnud väikseima otsustusvõimega riigisarnane toode kui ta seda on täna.
Oleme lihtsalt, jupp-jupi-haaval, pea igakuiselt oma iseotsustamise õigust lahkelt ära kinkinud.
Brežnevi pakikesena on meie rahvale müüdud Euroopa Liit, meelitustega vabast liikumisest Euroopas ja heast elujärjest.
Tegelikkuseks on osutunud asjad, millest kunagi enne liitumist vasakliberaliseeruva Euroopa Liiduga meile ei räägitud.
Need rääkimata asjad on Eesti riikliku otsustusõiguse oluline vähenemine kõikidel meie jaoks olulistes küsimustes, vaimse ja kultuurilise turvalisuse pidev vähenemine, eesti kultuuri mandumine euroliidust peale valguva kadakasaksluse (võsajänkilikkuse?) tõttu, migratsioonivoo peatamise võimetus euroliidu õiguse ülemuslikkuse tõttu, Eesti parlamendi (ja seega rahva) õigusloome oluline vähendamine eurodirektiivide ning -määruste tõttu, meie kohtuvõimu allutamine madalamasse astmesse eurokohtute ülemuslikkuse kaudu, meie kultuuriruumi ja tavade mahasurumine uuseuroopalike äärmuslike ning ühiskonda lõhestavate uustraditsioonide kehtestamise abil, alates meestevahelistest abieludest ja lõpetades riigi territoriaalse suveräänsuse mitteaustajate ülalpidamiskohustusega ... ja nii edasi ning nii edasi.
Meie iseseisvus, meie iseotsustamise alused - kõik on mandumise spiraalsel kursil ja täna rääkida midagi tõsimeeli iseseisvast Eesti riigist on heal juhul must huumor, halvemal juhul irvitamine vabaduse ja iseseisva riigi tähenduse üle.
Meil pole täna enam riiki, mis omaks kõrgeimat võimu omal territooriumil. Meil pole isegi piiritletud territooriumit, mis oleks oma riigi poolt kontrollitav. Meil pole riigivõimu, kes saaks tuvastada neid, kes siia tulevad ja mida tegema. Meil pole oma majandushoobasid raha näol ega otsustushoobasid õigusloomes.
Meil pole enam iseseisvust.
On jäänud vaid EELV nagu kunagi oli ENSV e. Eesti Euroopa Liidu Vabariik.
Minu kaastunne meie kallile, paljukannatanud ja äratögatud rahvale tänase päeva puhul!
Paul Puustusmaa
