Selge on see, et igasugune poliitikute või meediategelaste jutt sellest, kuidas reitingunäitajad tähendust ei oma, ei päde!
Aegajalt võetakse üleolevaid poose, et vaid valimised on tõelised reitingunäitajad. Tegelikult on selles väites tõde vaid niipalju, et SELLEL KONKREETSEL päeval tõepoolest ongi tegemist erakondade populaarsuse näitajaga. Kuid saadud tulemus on sama tõeväärtuslik kui vahepealsed näitajad e. reitinguarvud valimiste vahepealsel perioodil.
OLULINE on vaid üks - et arvamusuuring ise oleks läbi viidud piisava pädevuse, oskuse ja võimalikult kõrge objektiivsusega. Sest reitingunäitaja on erakonnale sisuliselt sama kui autojuhile näidikupaneel spidomeetri, tahhomeetri ja muu mudruga, mis aitab juhti määrata kindlaks, kas kiirus on õige, pöörded sõidukile lubatavad, õlitemperatuur paras, klaasipuhasti vett piisavalt jms.
Tegemist on erakonnale olulise ja vajaliku juhtimisabiga.
Seepärast on äärmiselt halb, kui erinevad reitingufirmad oma tegevuses, metoodikas või andmete töötlemisel panevad kahtluse alla objektiivsuse ainuüksi seetõttu, et saadud tulemused on arusaamatult erinevad või isegi vasturääkivad. See on veel halvem kui lihtsalt ühesuguselt valed tulemused. See paneb kahtlema nii reitingufirmade professionaalsuses, usaldusväärsuses kui vigastab sotsiaalset närvi, tekitades ebaterve küsimuse konkreetse reitingufirma vajadusest.
Eriti halvaks pöörab asi siis, kui tõepoolest tekivad alused kahtlustele, et reitingufirma tegevus on poliitiliselt mõjutatud või suunatud. Sellisel juhul on tegemist viitega võimalikule kuriteole, sealhulgas raskele. Sellisele, kus püütakse mõjutada riigi eksistentsi demokraatlikke aluseid ja mõjutada valimisi.
Selliseid äärmiselt raskeid kuritegusid on Eestis varasemalt sooritatud. Näiteks nn Mary Krossi kaasus. Tõsi - kohtunike ja süüdistajate "erakordne ebaprofessionaalsus" (loe: teadlik poliitiline otsus) lükkas selle räige teo sisuliselt kalevi alla, mis on olemuselt ennekuulmatu ja jääb kindlasti meie õigusemõistmise halva praktika varasalve "kaunistama".
Nüüd aga on värsked uuringud erakondade populaarsuse kohta Eesti kolmelt suuremalt reitingufirmalt laekunud.
Kinnitust on leidnud, et rahvuskonservatiivid (EKRE) on leidnud tee rahva südamesse, olles juba mitmeid kuid reitingutabelite tipus ja selgelt esimesele kohale platseerunud.
Erinevate uuringufirmade koondkokkuvõttena märgitakse erinevates meediakanalites, et viimaste tulemuste põhjal toetab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda 24%, Reformierakonda 21,6% ja Keskerakonda 20,8% valimisõiguslikest kodanikest.
Tahaks lõpetuseks välja tuua ka ühe fenomeni, mis puudutab poliitkoosluse Eesti200 tulemusi, mis on ca 17%.
Siin on oluline, et see tulemus tõestab taas ühte vanarahva ütlust, et inimene õpib ajaloost vaid ühte - ajalugu inimest ei õpeta!
Mingis pikemas perspektiivis tekib sotsiaalne kogemus, et idanaaber on halb või põhjatuul toob külma. Lühemas perspektiivis ilmselt mitte. Valijad on justkui unustanud, kuidas poliitikapüünele tulid respublikaanid või veelgi parema näitena saab tuua Vabaerakonna nimelist projektiparteid - tuli, nägi, võitis, kukkus, kadus.
Eesti 200 on kordamas sama teed ja õnnetud on need ärapetetud valijad, kes sinisilmse naiivsusega püüavad panustada sellele poliitilisele õhupallile, kus sees on hõre õhk ja puuduv poliitiline sisu.
E200 toetajatel tasub mõelda mineviku kogemustele. See on soovitus heas usus ning puhtast südamest.
Paul Puustusmaa