Lugesin hetk tagasi artiklit "Ukraina sõda on Putini populaarsust suurendanud".
See uudis toob erinevaid mõtteid, millised ei pruugi olla meeldivad.
Esimene mõte viib antiikse ütluse juurde, et iga rahvas väärib oma juhte.
Mõtlen, et kui iga rahvas väärib oma valitsejaid, kas siis väärib ta ka selle valitsuse tagajärgi? Poliitilisi tagajärgi karistuse näol?
Nii näiteks selle printsiibi järgi karistati saksa rahvast Hitleri toetamise eest ja suur saksa vaim on tänaseks püdel ja lödipüksne pisikene keskpärasus. Kolm põlve sakslasi raputasid pähe tuhka ja maksid maailma riikidele kinni sõjakahjusid.
Tegelikult pole karistus ka täna veel lõpuni kantud. Me näeme tänasesse päeva kandunud pärandit, milleks on jäänud tuha pähe raputamine III riigi pärast, teatud asjadest rääkimine vaid kümne luku taga, karikatuurne poliitkorrektsus, püsilömitamine vene riigi ees, imalalt ebakindel ja eksitav poliitiline mõte ning Euroopa üks nõrgemaid sõjavägesid.
Ja kui tahes palju on küsitud, et miks saksa rahvas peab kannatama oma juhtide poliitiliste tegude pärast, siis meenutagem taas seda eelpool kõlanud Sokratese ütlust rahvast ja tema valitsejatest. Seega, rääkides kogu rahva kohustusest karistust kanda oma poliitiliste valikute pärast, tundub vastusena loetakse õigeks JAH. Meeldib see siis või mitte.
Eeltooduga seotuna, isegi sellele tuginedes tahaks väga, et selline ajaloolise juurega karistus saaks kantud üle nüüd ka vene rahvale, kellest absoluutne enamus toetab Putini algatatud sõda, mis muuhulgas võib kasvada üle isegi maailmasõjaks.
See on sõda, kus zombide ja orkide türanniajõud on esitanud väljakutse demokraatlikule maailmakorrale. Väga vähe on sellest abi, kui demokraatlikud jõud tupsutavad oma rahakotist tuge ukrainlastele hädapäraselt niipalju, et see riik vaid kuidagi püsima jääb. Just - kuidagi! Sest kujutage nüüd ette Ukraina riiki pärast seda, kui fašistlikud vene relvajõud "vastutuleku korras" ja mingitele poolpidustele lepingutele tuginedes vähendavad nn sõjalist survet Ukrainas ja taanduvad 2014. aastal alanud sõja rindejoontele Donbassis ja Krimmis. Siis on meil alles vaid rapitud Ukraina riik, kelle suur osa elanikest (miljonid) on maapaos ega tule tagasi ebakindlasse koduriiki. See on riik, kus on purustatud infrastruktuur ja segi on pekstud kogu tsiviilne elu, mille taastamine on kulukas, aegavõttev ja ka alandav, kui venelasi ei sunnita olulisel määral kandma nende kulutuste hüvitamist.
Ma olen juba varasemalt kirjutanud, et Ukraina saab olla sõjaliselt edukas vaid siis, kui ta suudab sõjategevuse viia oma territooriumilt välja Venemaa pinnale. Kui Venemaa ise tunnetab sõja valu oma linnades ja külades. Alles siis tuleb moskoviitidel tuju ka tegelikult otsida reaalset rahu Ukrainaga.
Tuletagem siinjuures meelde või meie Vabadussõda, kus rahuläbirääkimise eeldused tekkisid alles siis, kui meie sõjajõud astusid usinasti Venemaa pinnal. Ja siis sündis ka Tartu rahu.
Aga minnes tagasi Ukraina tragöödia juurde, sealse purustatud majanduse ja rahvast tühjaks jooksva riigi manu, kui kõrval õitseb rahulolev ning õnnelik Venemaa, kes vaid irvitavad Ukraina "edusammude" üle. Ja võib-olla tulevad kaheksa aasta pärast uuesti, et lõpule viia täna alustatu või pigem 2014. alustatu. Venelased vajavad pisikest puhkust ning nad on oma poliitilises retoorikas ka äsja selleni jõudnud. Pudrutavad midagi sõjalise intensiivsuse vähendamisest, esimese etapi täitmisest ning sõjajõudude äraviimisest Donbassi.
Põhimõtteliselt viitan aga sellele, et keskmiselt 6-8 aastat on Venemaa puhketsükkel, mis jääb kahe sõjalise aktiivsusperioodi (agressioonitsükli) vahele.
Meenutame siis - I Tšetšeenia sõda 1994, II Tšetšeenia sõda 1999, kallaletung Georgiale 2008, Krimmi anneksioon 2014, Ukrainavastase sõja eskalatsioon 2022.
Võttes eeltoodut kokku, saab öelda, et just seepärast peab vene rahvas kannatama SELLE sõja sünnitamise pärast minimaalselt kolm põlvkonda, vene riik peab saama demilitariseeritud, rašism e. vene imperialistlik fašism peab saama ühiskonnast välja opereeritud analoogselt 1945. a. käivitatud denatsifitseerimisega.
Ma nõustun siinjuures igati Harri Tiido tänaste väidetega, et eksisteerib kaks RUS-i. Üks on Kiievskii RUS ja teiseks on moskoviitide uluss. Esimene esindab euroopalikku slaavi poliitilist- ja kultuuripärandit ning kaitseb neid väärtusi teise vastu. Teina aga on mongoli-tatari Kuldhordi järglasena XVII sajandil arenemist alustanud aasialik türannia, milline oma tõelise näo leidis koos vene sotsiaaldemokraatliku revolutsiooni võiduga 1917. Tänu lääne naiivsusele ning saades pidevalt tuge oma veendumusele karistamatusse, on rašistlik Moskoovia arenenud tõeliselt põhjakorealikuks poliitiliseks monstrumiks.
Ma olen varasemalt ja juba aastaid-aastaid jutlustanud oma võimalusi kasutades, et Venemaa kurjusest ja sõjakusest jagu saamiseks on ainult ÜKS töötav võimalus - see sõjaimpeerium tuleb jagada väiksemateks, omavahel majanduslikult ja poliitiliselt võistlevateks osadeks. Täna lisas Harri Tiido oma raadiomonoloogis sellele mõttele juurde veel ühe väga vajaliku ja olulise vektori. Et selline tükeldamine on tegelikult väga vajalik ka vene rahva enda huvides, sest seal on palju erinevaid sotsiaal-poliitilisi kihistusi, kes sooviksid oma ringkonnas kultuuri ja poliitikat kujundada demokraatlikult ja sealse rahva huvides, mis mongoli-tatari juurtega tänase Moskoovia poolt kujundatuga kuidagi kokku ei sobi.
Viimane mõte selle artikliga seonduvalt on selline kurikaval ja küsib, et kuidas ikkagi sõjalise pinge, purustuste ja ohvrite kasvuga teatud poliitiliste ringkondade populaarsus tõuseb, teatud poliitikaringidel aga langeb?
Et populaarsus tõuseb nendel poliitilistel ringidel, kes võitlevad täiest jõust "valeinfo" levitamise vastu ning nõuavad oma tõemonopoli.
Ukraina sõja esimestel päevadel võeti Venemaal vastu seadus, mis teeb relvajõudude kohta «valeinfo» avaldamise kriminaalkuriteoks, ning keelati populaarsed sotsiaalvõrgustikud Facebook, Instagram ja Twitter.
Analoogselt ka meil Eestis tegelevad liberaalsed valitsejad vihaseaduste kaudu nn valeinfo kriminaliseerimisega.
Ühesõnaga, täna saime peavoolumeediast teada, et Putinil ja Kaja Kallasel populaarsus hüppab üles, kuid Ungari Orbanil ja meie rahvuskonservatiivide (EKRE) populaarsustasand on jäänud samaks või isegi langeb. On huvitav? Pakkuge oma selgitusi välja selle loo kommentaarides.
Paul Puustusmaa