Nii see on nagu pealkirjas öeldud.
Muideks, kas olete mõtelnud, miks Euroopa slaavi rahvaste lipud on kõik teatud ja väga kindlates värvides? Nad on punased/valged/sinised. Prantslased on muidugi erand ja teps mitte slaavlased. Aga see on pisut teine teema.
Eks ikka sellepärast on see nii, et XIX sajandi keskel otsustasid Euroopa slaavlased endid ühendada ühiste värvide alla, et saada võimsaks tegijaks maailma asjade juures, olles ühendatud võimsa ühtsuse oreooliga slaavi kultuurist ja poliitikast. Praha panslavistide kongressil 1848. aastal kinnitati kõikide slaavlaste rahvusvärvideks just eelnimetatud kolm värvi. Ka täna hoiavad Euroopa slaavi rahvad nendest värvidest kinni.
Ent panslavismiga on seotud rida probleeme. Üheks neist on vedaja küsimus. Venemaa on tahtnud olla siin juhtivas rollis, kuid paraku on nende poliitiline võimekus ja selle võimekuse poolt juhitud tegevus selle soovi realiseerumise võimatuks muutnud.
Ja kui ka uuesti peaks venelastel kerkima esile soov tugineda panslavismi tüvele, siis sellesse ettevõtmisse kaasatakse venelased heal juhul vaid teisejärgulisse rolli, kus ei pea mõtlema usaldusele, kui sedagi... Venemaast ja venelastest on saanud slaavi rahvaste nõrgim lüli - Euraasia haige mees nagu seda kunagi oli Osmanite impeerium. Kuna iga rahvas väärib oma valitsejaid, siis see barbaarne hõim on näidanud oma selget väärtust suhtumiste kaudu iseenda ja oma naabrite väärikusse.
Oma rahvast orjastades, naabrite usaldust kuritarvitades, sõpradeski vaenlast nähes on nad viimased 100 aastat eriti suure hooga endile vaenlasi korjanud ja jätkavad selle hukutava tegevusega tänagi.
Olen sunnitud igati nõustuma Vene teatri juhi Svetlana Jantšekiga.
Vene teatri juht Svetlana Jantšek märkis: „Viha ja vaen venelaste ja ukrainlaste vahel jääb ka pärast sõda sajanditeks tuha all hõõguma.“
Panslavismi liikumise all XIX sajandil usutud ja loodetud võimsa, kultuurse ning jõuliselt ühtse slaavi rahvaste õitsengu lootuse on hävitanud just Venemaa.
Kõigepealt tsaaririik, kui ta poolakaid vaenates osales nn Poola jagamistes, seejärel aga tsaaririigi tapnud noor barbaarne nõukogude Venemaa, kes omakorda otsustas veelkord poolakaid kiusata (ja mitte ainult neid) ning vaenab neid tänase päevani.
Vahest tõesti oli venelaste hirm, panslavismi võtmes vaadatuna, poolakate mõju pärast nii suur, et see vennasrahvas pidi igal juhul välja lülitatama?
Oli kuidas oli, kuid nagu ikka oskas (nõukogude) Venemaa slaavi ühtsuse liikumisele veel paar verist ja ebamõistlikku vaenuvinti peale keerata.
Nimelt otsustas Venemaa teha endale vaenlasteks peale poolakate ka tšehhid (1968) ja ukrainlased (2014). Tõenäoliselt saavad venelaste vaenlasteks peagi ka valgevenelased.
Nii saabki otsa vene võimu mõju ja väärikus ning varem või hiljem muutuvad nad prügirahvaks, nende riik aga paariaks, kellega keegi enam absoluutselt ei soovi tegemist taha.
Venemaa võib päästa vaid väiksemateks, poliitiliselt iseseisvateks regioonideks tükeldamine, mis omakorda surub maha revanšismiiha, sõjapoliitika armastuse ning annab tegeliku võimaluse erinevate vene regioonide ja rahvaste positiivsele ning demokraatlikule arengule.
Vahest siis 100, 500 või 1000 aasta pärast on võimalik ka seda rahvast austada.
Paul Puustusmaa